Mind korralikult häirib Rodrigo Pla film "Tsoon". Polegi ammu nii tugevat maailmavalu üle elanud, olen selle vastu kasutand rääkimisteraapiat ja paljud kullakesed oma hiljutise filmimuljetega üle puistand. Ma ei kannata, kui ükskõikselt ja õlgu kehitades öeldakse säärase vastiku loo peale, et elu ongi selline. Nii otsekui tunnustatakse vaesuse lootusetust, rikaste halastamatust ja korruptsiooni. Mai tahaks hakata võrdluse ja vendluse lippu lehvitama, a inimlikkuse valget rahulippu lehvitaksin heameelega. Üle kõige häiriski, et kogu loos ei old jälgegi inimlikkusest. Otsekui keskaegset nõiatagaajamise värki meenutas Tsoon ja kas me tõesti siis läbi sajandite oleme ühel kohal tammund? Miguel oli noor rumal poiss, kel pold aimugi, millisesse jamasse ta satub ja ta kohe päris kindlasti ei oleks pidand oma rumaluse eest maksma eluga. Ja kui politseprefektuuri ülemus lasi end ära osta ja palus alluvatel asjast eemale hoida, siis miks see uurimist algatav detektiiv muutus nii jõhkraks? Miks ta peksis Migueli ema ja tema pruuti? Kas ta elas oma pettumust nii brutaalselt välja?
Sellegipoolest on tegemist vaatamisväärt filmiga. Kui tahame, et elu oleks inimlikum, peame ju ise inimlikkust hoidma ja vastavalt käituma. Mitte olema äraostetavad või elama isolatsioonis oma vara ja perega. Elada ei või ükskõikselt. Voh. Aa, ja mis kõigepealt...oleks ülitore, kui jäädakse ausale teele. No et ei himustataks ligimise vara jne:P ja kui lapsed ei satuks halba seltskonda. või kui neil oleks endil niipalju kriitilist mõtlemist, et oskaksid eristada ohutut ja ohtlikku põnevust. Tsoon oli otsekui lugu ühest veast, mis vallandas terve rea muid vigu. Ent sel lool on nii õudsalt palju öelda. Alates laspevanematest ja lõpetades ametnikest, kes töötavad avalikes sektorites.

Vaatasin täna tagasi minevikku, kalkuleerisin ja teate,mida ma avastasin? Brainlessid on koos old juba neli kuud. wohoo!
13 juuni ongi SEE päev.
Tõsiselt äge on sadamas ankrus olla ja puhata ja armastada ja olla armastatud.
Aitähh nii ilusa kevade eest.

Vanameister ümisemas üht teemakohast viisijuppi.

Pai.

Pärast eileõhtust kinoseanssi muigas Erkki laia irvega, et no lähme ikka Hispaaniasse tagasi, aint rikaste linnaosast hoiame nüüd eemale:P
Ajee.
"Tsoon" oli karm reaalsuse laks, midagi siukest, mis toob maa peale tagasi. Lugu tõest ja õigusest, mõtlematututest pättustest, mida noored poisid ikka ja alati teinud ju on, ent mis tookord kujunes tegijale liiga saatuslikuks ja linnakodanikest, kes on endale rajanud eraldi linnaosa, kust pääseb sisse ja välja aint mingi kindla dokumendi ettenäitamisel. Need rikkurid ei mõista nalja ja nad teavad, et raha paneb maailmas asjad alati paika. No ideeliselt mitte midagi uut eksole, aga lihtsalt:P
Kusjuures neist rikkuritest veel niipalju, et neil kel olid endal lapsed, olid kuidagi mõistlikumad ja häbitunne oli mingil määral säilinud. Kui mitte enda, siis just laste pärast ja nende ees. Tundsid, et on neile otsekui seletuse võlgu ja tahtsid, et maailm oleks positiivne, mitte negatiivne. Ent miskipärast nad olid jõuetud ega suutnud oma sõna maksma panna. Lastetud üksikud tegelased olid kõige agressiivsemad, neil pold häbi ega süütunnet ja nad panid maailma paika, vägivalla, võimu ja rahaga.
Pold üldse roosiline film. ja mind häiris asjade lõpplahendus. Elagu korruptsioon. Elagu raha.
Hirmul on suured silmad ja täiskasvanuna on ju lahe minna kambaga 16 aastase poisi kallale.
No kui teile meeldivad krimkad ja põnevikud, siis peaks teile see film ka peale minema. Romantikute jaoks liiga vastik värk, kui tahate pilvedel edasi hõljuda, leidke midagi muud vaatamiseks.

Täna kinno, Rodrigo Pla filmile "Tsoon". Homme rappa, ikka omadega. Meenikunnosse. Elu on ilus. Olge musid.

Felix Viscarreti film "Tähistaeva all" oli natuke road movie stiilis boheemlashingega inimestest. Madridis elav muusik saab teada oma isa halvast tervisest ja läheb oma kodulinna pere juurde. Tüüp oli kõva napsivend, raha ei osanud hoida, ent selle eest kujunes naiste ja laste lemmikuks, siuke karismaatiline oli. Hispaanlaste ehedat emotsionaalsust näitas üle kõige minu silmis stseen, kus peategelane oli õhtul sõpradega linna peal pidutsemas, nende kamp oli lärmakas ja lõbus, kui kirikuõpetaja ilmus teatama talle tema isa surmast, mehed muutusid automaatselt kurvaks ja avaldasid talle kaastunnet, selline välkkiire ja väga südamlik pööre oli. Elu kodus teeb raskeks tema kunstnikust vend, kel samuti viinaviga küljes, ent selle eest noorem vend ple eriti lemmik ja karismaatiline, vaid pigem omaette kannataja. Ent elu teeb ilusamaks peategelase endine pruut(vana arm ju ei roosteta) ja tema nii 10- 12 aasta vanune tütar, ja mulle üle kõige meeldis, kuidas see muusikust tüüp taastas oma suhted tütrega ja neist said lahutamatud kamraadid. Ja traktoripõrina saatel vurasid nad oma helge tuleviku poole.
Meile Erkkiga meeldis see film väga väga, positiivne laeng, ehedus, siirus, Hispaania loodus ja ilus lõpp. Kel võimalik, see vaadaku kindlasti. Te ei kahetse. Tõesõna.

Lugesin ära Lovecrafti jutukogumiku Öölase sarjast ja lõppkokkuvõttes minu süda kuulub ikka jutule "Rotid müüri taga". Nii tõepärane, veenev, sünge, aukartustäratav, külmavärinaid tekitav. Kes veel lugenud pole, tehke seda, saate väga vägeva elamuse osaliseks. Eriti ma armastasin lõpustseeni, mil peaetegelane lõpuks samastub oma vihatud kolmesaja aasta vanuste sugulastega, see oli väga jube, ent no...ta lihtsalt oli, võttis hingetuks, siukene täiega uhh oli:D
Teine lemmik oli "Kõrvalseisja", ent see pold nii jõuline kui rottide lugu, pigem hästi üksildlane, nukker, duum, otsekui kellegi kurva ja tundliku kunstiinimese poolt kirjutatu.
Ülejäänud nõia ja kummitusjutud jätsid suhteliselt külmaks, pigem neist peategelastest oli kahju, nad ju nii üksikud ja oma ideede ja unenäode kütkeis vaevlevad.

Tänasest algab Hispaania filmide nädal
Ajee:)

Ma tundsin suve oma nahal ja kontides täna pärast sauna, kui saunalina väel paljajalu aias seisin ja vihma sadas ja soe oli ja täiega õnnis tunne hiilis üle terve keha. Ööbikud laksutasid ja kägu kukkus ja siuke unistav ja rahumeelne hetk oli. Justkui Soolavaresele oleks sattund.

Eile lugesin lõpuni ka Stevensoni "Enesetapjate klubi" ja pean tunnistama, et see lugu meeldis mulle palju enam kui Dr jekyll ja mr Hyde. Lugege ka, siuke põnev allaneelamise asi, kui vajate midagi kaasahaaravat aeglastel päevadel ja kui telkut vaadata ei viitsi.
Nüüd on siis Lovecrafti aeg, Öölase sarjast 95nda aasta väljaaanne "Pimeduses sosistaja". Ma ei saa aru, miks ma teda varem ei avastanud ja miks ma ise temani ei jõudnud.Niiet tänks ühele teatud härrale. Eile õhtu enne magamajäämist oli unejutuks "Rotid müüri taga", no siis hiljem oli mõnevõrra närviline olla ja tegelt olen siiani selle võimsa jutu lummuses. Cthulhu jätab ka külmaks. ent need kummituslikud rotid mitmetuhandeaasta vanuste müüride taga ja hulluv Nigger Man olid üle kõige! Rääkimata lõppfinaalist ja kuidas omanik ikkagi oma juurte juurde tagasi jõudis. Uhh. Vere kutse ja mälu eest ei saa põgeneda, tee, mis tahad. "Kõrvaltseisja" meeldis samuti väga, ja mul nii kahju oli temast, kui ta lõpuks rahva seas oli ja kõik tema eest karjudes minema jooksid:p nõrgad!

Wintersoni Tuletornipidamise raamatus oli nii palju viiteid sellele raamatule, tekkis huvi ja võtsin kätte ja lugesin ka läbi. Just siuke süsteem mulle meeldibki, et loed ühte raamatut, kus on juhtnööre teistele raamatutele ja nii see lugemisvara täieneb.
Olen nüüd pool päeva mõelnud, mida kirjutada Stevensoni klassikaks saanud raamatust. Klassika kohta on ju üldiselt raske midagi uut ja huvitavat öelda. Hämmastusega pean tõdema, et see jutustus ise jättis mind suhteliselt külmaks, ta ei andnud mingit emotsionaalset laengut, lihtsalt lugesin ja lugesin ja pärast viimast lehekülge mõtlesin omaette mnjaa ja oligi kõik.
No Jekyll hoidis end liialt vaos ja ta avastas viisi, kuidas end anonüümselt välja elada. Lõpuks sattus ta sellest liiga sõltuvusse. Ma arvan, et ta ei mõistnud elupäevade lõpuni oma pahelist poolt, ta imetles ja pelgas seda üheaegselt ja lõpuks andis talle liiga palju voli ja kaotas eneseusu oma niiöelda paremasse minasse ja nii jõudiski see lugu oma kurva finaalini.
Ent mulle meeldis, kuidas ma Stevesnoni kodus lugema sattusin, panin Priidu plaadi taustaks, see oli vene duum bänd Ea, mis teeb siukest muusikat, plaadi nimi oli ilmselt Taesse ja see sobis ülimalt dr Jekylli ja Mr Hyde loo atmosfääriga ja andis seda vbl isegi paremini edasi, kui raamat ise.
Niih.
Mis siis veel...
Laupäev läksin rappa. Omadega. Endla rappa. Mina, Priit, Erkki, Leino ja Heiko. Kõige parem tunne oli pärast matka autos, kui küsisin, kas kõikidele meeldis ja terve autotäis mehi karjus vastu jaaa:D seejärel ohkasin kohe nii südamest ja mõnuga ning vajusin unne, iluunne muidugi.
Hiljem Tartus järgnes muuseumiöö, käisime botaanikaaias ja Toomel sel vaateplatvormil, kust Erkki jutu järgi pidi nägema ka Põltsamaad. Ilus oli, päikeseloojangu järgne taevas ja linnatuled ja kullakesed. Põltsamaad me ikkagi ei näinud.
Ilmselt eile me olime Pirol ainsad, kes jõid termosest teed ja ma ei suutnud ära naerda, et mõned käivad ära rabamatkal ja termost ei taipa kaasa võtta ja siis tuleb Mann Pirole termosega,kus raudrohu tee sees, mille võttis kaasa nii igaks juhuks, kui peaks külm hakkama:D
ja nüüd, olles lõpuks välja maganud, on enesetunne väga hea. Rabamatk oli täiega värskendav, mulle meeldis sealne valgus, taevas oleks koguaeg nagu vines old. Säärased tripid toimuvad tulevikus kindlasti veel, Priit tahtiski Meenikunno rappa vedada mind järgmisel nädalal ja juunikuu nädalavahetuste mustandite kavas vaatabki rõõmsalt vastu Endla retk vol 2, sest me nüüd tulime Tooma poolt ja jõudsime läbi puisniidu aint Endla järve äärde ja sealse looduskaitsjatele kuuluva majakeseni, eesolev linnuvaatlustorn jäi nägematta.

J.L ütleb:
sa oled liiga leebe ja sa andestad inimestele liiiga palju nende vigu
J.L ütleb:
nii pohhuist ei saa olla
J.L ütleb:
sul peaksid karmimad reeglid ja piirid olema
Marii ütleb:
mai oska pikka viha kunagi pidada
ei lase terasel oma hinge hanguda:D
Marii ütleb:
aga olks, aitäh, et ära kuulasid
J.L ütleb:
mul on heade jaoks alati aega, aga sa peaksid oma tundeid rohkem väärtustama, kui sulle tehti haiget, siis ära unusta oma valu.
sa mõtled inimesi alati paremateks kui nad on.

Eileõhta sai Ateenas ära nähtud film nimega Disko ja tuumasõda.
Mul ikka krdima hea meel, et kogu see vene aja õudus on minust mööda läinud.
Samas äge oli näha seda eestlaste kambavaimu, elavhõbeda antennide leiutamist, et aint soome kanaleid näha saaks ja kuidas lõuna eestlased sõitsid oma põhja eesti sugulastele külla, kui Emmanuelli näidati soome kanalitest. Imestan Kimli perekonna julgust, et nad oma tegevuses vahele ei kartnud jääda ja kuidas üks väikene poiss võis müüa kartmatult soome telku kavasid koolis ilma, et tal mingit prompsi sellest oleks tekkinud.
Mulle meeldis Aarma ütlus pärast filmi, et mis näib tõena, on tegelikult ka natuke väljamõeldis, ja mis näib väljamõeldisena, on tegelikult ka tõene.
Jap, küllap vist.
Mu eluke on viimasel ajal ise üks disko ja tuumasõda
ja tegelikult peaksin vist meenutama Artur Alliksaare lemmiktsitaati, et laulud moodustavad südametesse pesi nagu linnud ja lahkuvad mõnel väga varajasel hommikutunnil teadmata kuhu. äge oli ju eile kullakestega Püssis jututada pärast filmi ja diskotada ja Priidu habet sügada:D ent täna hommikul jäin samas ühe laulu võrra vaesemaks, pärast oma kohalikku tuumasõda, kui ühest mu kurva tuju ajendil kirjutatud sõnasabast võeti nii kinni ja visati pomm õhku, mis rebestas me mitme aasta vanuse pesa ja nii see laul lahkuski. mai taha sellest tegelt midagi enam kirjutada, liiga vastik ja valus ja hiljutine teema on see...
Kõik läheb nii nagu minema peab ja kõik läheb mööda ja valu tuimeneb mingi hetk.
a ikkagi.

Marii ütleb:
mul siuke kõne oli, et mutike helistas ja teatas, et vend käis 6 mai kontrollis ja tänasel päeval paluti tagasi helistada praegusel kellaajal, küsisin, kus kontrollis käisite ja kes teie raviarst oli
(uurisin vahepeal ehlist tema venna tausta, seal polnud mitte ühtegi sõna kirjas tema kohta).
Marii ütleb:
siis mutike, et aga mina ei käinud vennaga kaasas, ma olin õega kõrva arsti juures, et ei tea, millise arsti juures vend käis ja isegi uuringut ei teadnud, mis tehti ütles, et nina peal oli mingi asi tal
Marii ütleb:
ütlesin siis, et no las helistagu need inimesed, kes arstil ikka käisid, tema et okei, ma käin õues ära, kutsun nad telefoni juurde, äkki nad teavad oma raviarsti.

Nädalavahe möödus koosviibimiste ja kokkamise tähe all. Leino pool oli hispaania pidu ja mina ja Priit ja Kaie saime kostüümiauhinnad, ehk siis topelttequila ringid:P Sangria kõrvale viisime ikka oma kuldsete kätega tehtud kitsejuustu rosmariini sarvesaiu. Ma ei saa aru, miks ma paellat ei söönud ja miks sangriat ei joond ja miks terve õhtu läks ainut tequila nahka:D Ent tore õhtu oli, ma loodan siiralt, et ka Priidul oli tore, olgugi, et ma mõni aeg olin täiesti süüdimatu, a kuna siis veel saab mind kantseldada eksole;) vaheldus tavapärasele you know:P
Järgmisel päeval olin üllatavalt värske ja tegus, emadepäevaks tegin kohupiima marmorkooki, aint et originaalretseptis oli päris kohupiim, mille ma asendasin mingitel kummalistel põhjustel kohupiimakreemiga ja selletõttu oli kook pärast küpsemist vedelam, ent mu kõik emmed jäid tulemusega rahule.
Kolmapäeval lõppevad Kaie prantsuse keele tunnid, otsustasime korraldada väikese istumise ja menüüs on seekord Quiche Lorraine ja ilmselt veel mingid lisandid.
Kaie päris prantsuse pidu tuleb juunis, pärast eksamit. Seekord olgu kõigil kostüümid olla, eks! Me valmistasime Leino peoks nii tõsiselt ette, kostüümilaenutused ja kaltsukatuurid ja puha ja siis kohale jõudes selgus, et olemegi ainsad hispaanlased:D Ülejäänud olid mingid tavapärased hipid ja karvikud ja isegi Maarikal polnud roosi juustes! Samas ma nii hästi mäletan, kui Leino Erkki sünnipäeval rääkis, et maikuu alguses tuleb tema pool tõsine hispaania pidu, roos juustesse ja rätik õlgade ümber ja meestel olgu sombreerod peas. ja kuhu see siis kõik jäi ja miks isegi peoperemehel pold sombreerot, kasvõi sümboolset. Raulist oli tegelt muhe, et ta Priitu nähes taipas oma kaabu kuklasse panna ja tuli siis sellega laiama:D

UGs mu kosmeetikakotti ple. Seal toolide alla ta kukkuda ka ei saand, sest istumiskohad on seal tihedalt koos või nii, ta lihtsalt pleks mahtund noh.
Ma ikka ei suuda seda jäädavalt kadunuks kuulutada, vaatan veel kodus ringi.
Ent siiski, kuidas saab selline asi käekotist õhku haihtuda? Oleks tegemist väiksema asjaga nagu võtmed või rahakott või mingi üksiku asjaga nagu huulepulk või midagi taolist no aru ma ei saa.
Ja kui see siiski kadus UGS ära, siis miuke naine söandaks võtta kellegi teise kaotsiläinud asjad endale ja hakata ise neid kasutama? Ma lihtsalt ise pole kunagi teinud nii ega mõista inimesi, kellelel vbl on see tavapärane, et mis vedeleb põrandal, see taskusse ja enda omandiks.
olks.

Headest asjadest kaa. Andresest on lahe meile teisipäeviti filme näidata. Järgmine kord võtame juustud ja veinid kah kaasa;)
Eile vaatasime August Rushi. Südamlik. Kohati liiga film, ma ei suutnud sündmustikku tõsiselt võtta, vahepeal igavlesin ja Priidu habemenäppimine oli palju huvitavam:D Kogu aeg kaasa küll ei elanud. A omad helged hetked olid seal. Kogu film oli kui kummardus muusikale ja muusikutele. Ja see lugu rääkis instinktidest, mis on inimeste sees, sellest salapärasest miskist, mis tegutsema sunnib, sellest salapärasest maailmast, kuhu hing poeb peitu inspiratsiooni ja jõu saamiseks.
August Rush oli kurdina sündinud poiss,kes tajus helisid. Ta küll ei kuulnud laule ega midagi, ent talle üle kõige meeldis vaadata, kuidas inimesed laulsid, kuidas nad pille mängisid ja hakkas neid peagi jäljendama, see ajas tema vere kuumaks, tõi näole naeratuse. Ta läks otsekui transsi kitarret sõrmitsedes ja orelit mängides. Temas oli nii palju sellist ehedat laspselikku siirast kirge. August ei teadnud, kes tema vanemad on ja seega ta arvas, et kui ta muusikat mängib, siis see peab jõudma tema vanemateni ja perekond saab taas kokku.
August Rush on film romantikutest romantikutele. Siuke ilus ja lihtne ajaviide, kui tunnete vajadust hea lõpuga asja järgi.

Lugesin selle läbi.
Hea oli, selline neelamise raamat, kaasakiskuv, naha vahele poev, kohe lihtsalt peab teada saama, mis edasi saab ja siis äkki avastad, et ongi viimane lehekülg ja ikkagi tahaks teada, mis siis veel neist kõigist edasi saab, sest kõige põnevamaks ju läheb alles peale loo ametlikku lõppu.
Doctorow kirjutas ühendriikide 20. sajandi alguse elust olust ja kolmest perest, valgenahalisest ülemkesklassi perekonnast, tumedanahaliste perekonnast ja juudi immigrantide perest, kelle elulood olid omavahel läbi põimunud. Kõige meeleheitlikuma saatuse oli ta andnud miskipärast tumedanahaliste perekonnale, nad olid oma ajast ees, püüdsid saavutada sõltumatust, mis haledalt läbi kukkus. Valge perekond oli jõukas, neil oli nii raha kui ka aega, ent nad polnud õnnelikud, vaid pigem sellised tundlikud eneseotsijad, kelle hinges ei olnud rahu. Minu lemmik oli Lätist pärit sotsialistlik juut Tate ja tema läikvmustade juustega tütar, mulle meeldis Tate söakus, ta ei andnud eluraskuste ees alla, oma tütre nimel oli ta valmis milleks iganes ja mulle lihtsalt meeldis ka, kuidas ta oma tütart armastas, nii pimesi, jumaldades, tal polnud lapse heaks mitte millestki kahju, tegi endast kõik, et tütar unustaks ära sisserändajate agulielu raskused ja lapsepõlve traumad ja näljad, pidas loomulikuks, et lapsed peavadki elama vanemastest paremini, samas ta ei rikkunud lapse iseloomu ära ja jõudsid lõpuks oma helgesse päikeserohkesse tulevikku. Ilmselt neile head elu luues elas Doctorow välja oma unistusi ja lootusi, ent vbl ta kirjutas ka lihtsalt solidaarsusest juudid õnnelikuks, okei, mis seal ikka samas. Tatel oli värvikas saatus, tal oli nii nutti kui ka õnne, pürgis läbi raskuste tähtede poole, kuhu lõpuks ka jõudis.
a mnjah, julgen öelda, et te ei kahetse kui otsustate Doctorowd lugeda. See raamat on kõike muud kui tuim ja puine.

Eileõhtune päikeseloojang möödus Ilmatsalu linnuvaatlustornis ja kesköö saabus Kabinas järvekaldal lõkketule ääres, kuupaiste ja tähistaeva all. Täiesti tuulevaikne oli, järv oli peegelsile, kauguses haukusid koerad, linnatuled sirasid silmapiiril ja ööbikud laksutasid. Mulisesime, itsitasime ja mingi aeg istusime ka tasa, täiesti vakka, kaisus öö jalge ees ja silm puhkas.

Kui olen kala valmis küpsetanud ja selle Airesele viinud, siis hüppan mingi aja jooksul ka UGst läbi, vaatan, mis mu kosmeetikakotist saanud on. Priidu pool seda ple. Täiesti müstika, kuidas saab nii suur ja elementaarne asi ära kaduda. A üldse veider oli neljapäeval UGs, keegi karvik jalutas Priidu nahkmantliga minema, ma veel nägin seda hetke, mil ta mantli endale selga riputas, ent ma ei taibanud kisama hakata, arvasin ikka naiivselt, et vast igaühel olgu oma. a vaat kus lops. Õnneks Priit märkas mantli kadumist ruttu ja teavitas turvasid ja puha ja õnneks mu kullakesele tagastati talle kuuluv mantel järgmine päev.
Loodan, et mul ja mu kosmeetikakotil on ees samasugune leidmisrõõm.

Eileõhtul juhtusin nägema filmi "Dorian Gray portree". Keska ajal ma igastahes seda raamatut ei lugenud, seega oli ka film mulle uus. Ehkki kui ma eelmisel kevadel Toulouse Lautreci elulugu lugesin ja sillas olin tolle aja boheemlastest, käis peast küll läbi mõte, et peaks Wilde ette võtma, ent mõtteks see loomulikult jäigi.
Tegelaste omavahelisi jutuajamisi jälgides meenus mulle Fowles, kes kirjutas Daniel Martinis UK intellektuaalidest, nad olid samuti kõrgid ja üleolevad ja targutasid liiga palju.
Mind hämmastas üle kõige Wilde lõputsitaat, et tema unistuseks oleks olla Dorian Gray mõnes teises elus. Mulle isiklikult see tüüp ei sümpatiseerinud. Upsakas, kalk, ei hoidnud mitte kedagi, ähvardas oma ainsat sõpragi, arvas endast ma ei tea mida...oeh. Väljanägemine pold minu silmis ka suurem asi, filmis oli ta blond laiaõlgne tüüp, meenutas sellist ideaalset aaria rassi esindajat, keda Hitler oleks oma propagandaplakatitele pand ja ajas seega lihtsalt südame pahaks. A no selge, et Doriani käitumine oli äärmuslik, inimesed muutuvad selliseks siis, kui nad on üle elanud kaotusi, mille olulisust nad endale ei söanda tunnistada, sest nende ego tahab kõigist ja kõigest üle olla. a minumeelest terve see film oli leinast ja selle erinevatest väljendusviisidest, kes muutub hüperpassiivseks, kes hüperaktiivseks. Ent kõige hullem on siis, kui teed näo, et mittemidagi polegi lahti, et kõik on nagu ikka, tavapäraselt. Võiks julgemini omi tundeid välja elada, neid mitte karta, siis möödub mingi aja pärast ka lein ja elu jätkubki nii nagu ikka. Ent vbl Dorian tahtis niimoodi oma pöörase pidutsemisega Sibylile kätte maksta, sest ta ütles ju Sibyli surmast teada saades, et temast oli väga isekas ennast ära tappa, noh, et kui tapad enda ära, siis justkui ei hooliks enam nendest, kes peavad edasi elama. Ja Dorian saatis Sibyligi omal viisil perse ja rokkis ja rokkis, sellal, kui ta oleks tegelikult pidanud korraliku peatäie nutma ja naisele tema enneaegse surma andestama.
aga olgu, vaevalt et ma midagi uut suudan selle ammuse loo kohta öelda.
ja osav ma olen ka, volberdamise käigus suutsin oma kosmeetikakoti ära kaotada. endameelest ma ei võtnud seda käekotist mitte kordagi välja, küll aga mäletan, et UGs vehkis Aires mu ripsmetussiga, aga minumeelest ta pani selle käekotti tagasi. Noh, kui hästi läheb, võib mu kosmeetikakott ka Priidu juures ilusti olemas olla, ehkki ma ei mäletaks, et hommikul ärgates ma oleksin sellega asjatanud seal. Well, eks näis, mis saab, paanikaosakonda ma hetkel veel ei ava.