Felix Viscarreti film "Tähistaeva all" oli natuke road movie stiilis boheemlashingega inimestest. Madridis elav muusik saab teada oma isa halvast tervisest ja läheb oma kodulinna pere juurde. Tüüp oli kõva napsivend, raha ei osanud hoida, ent selle eest kujunes naiste ja laste lemmikuks, siuke karismaatiline oli. Hispaanlaste ehedat emotsionaalsust näitas üle kõige minu silmis stseen, kus peategelane oli õhtul sõpradega linna peal pidutsemas, nende kamp oli lärmakas ja lõbus, kui kirikuõpetaja ilmus teatama talle tema isa surmast, mehed muutusid automaatselt kurvaks ja avaldasid talle kaastunnet, selline välkkiire ja väga südamlik pööre oli. Elu kodus teeb raskeks tema kunstnikust vend, kel samuti viinaviga küljes, ent selle eest noorem vend ple eriti lemmik ja karismaatiline, vaid pigem omaette kannataja. Ent elu teeb ilusamaks peategelase endine pruut(vana arm ju ei roosteta) ja tema nii 10- 12 aasta vanune tütar, ja mulle üle kõige meeldis, kuidas see muusikust tüüp taastas oma suhted tütrega ja neist said lahutamatud kamraadid. Ja traktoripõrina saatel vurasid nad oma helge tuleviku poole.
Meile Erkkiga meeldis see film väga väga, positiivne laeng, ehedus, siirus, Hispaania loodus ja ilus lõpp. Kel võimalik, see vaadaku kindlasti. Te ei kahetse. Tõesõna.