Eile olime Maarikal külas ja meil oli Bobby Longi stiiliõhtu. Maarika kandis pidzaamat, Leino ja Priit olid stiilipuhtad hommikumantlis ja lipsus, mina avastasin Maarika roosa sügava dekolteega hommikumantli, mis oli ääristatud siniste satsidega. Minu jaoks oli see hommikumantel saadik teisest maailmast, otsekui tervitus Tsehhovi mõisaromantikast.
Maarika oli selle romantilise hommikumantli lasnud õmmelda juhuks, kui ta peaks maaomnikuks saama, ja et siis lehvib sellise roosa rüüga oma põldudel ja heinamaadel, sigar suunurgas ja vahuveinipokaal käes. Muidugi sai ta hommikumantli omanikuks ennem kui maaomanikuks, aga selleeest ripub tal garderoobis ekstravagantne ja unistamapanev riideese, millesse ma kõrvuni armusin ja mis äratab unnevajunud kujutlusvõime. Lasen Moonikal endale midagi sarnast õmmelda.
Nii me siis istusimegi alguses kolmekesi oma hommikumantlites ja ööriietes Maarika köögis, lõime vahuveinipokaale kokku ja vabanesime tööpäeva pingetest. Maarikal oli ju veel suvepuhkuse esimene päev:)
Väljas hakkas vihma sadama, majaümber olevad puud kohisesid tuule käes ja oli tunne nagu akna tagant kostuks meremüra.
Maarika oli teinud ka kanasalatit sinepikastmega, mis osutus väga maitsvaks. Kui kõht sai hea ja paremaga täidetud, siis vaatasime Bobby Longi filmi. Meie Maarikaga fänname Bobby Longi ihust ja hingest, see on meie jaoks film, mida me võime uuesti ja uuesti vaadata, sest seal on just midagi, mis paneb meid Maarikaga unistama. Ma jumaldan selle filmi atmosfääri, neid kõrguvaid raamatuhunnikuid ja eriti sealseid inimesi ja nende elurütmi. See pole selline kiire film, kus kõik juhtub hästi kähku algusest lõpuni, Bobby Longis kulgeb kõik väga aeglaselt ja rahulikult. Bobby Long on endine kirjandusprofessor, kes elab koos oma endise assistendiga oma surnud armukese majas, mille seintel laguneb värv ja maest laeni ulatuvad raamatuhunnikud hoiavad maja püsti. Need kaks tegelast pole oma minevikuga rahu sõlminud, nad üritavad oma eelmistest eludest kumavat valu leevendada rohke alkoholijoomise, rohkete raamatute lugemise ja kirjutamisega. Kui Bobby Longi armuke sureb, tuleb nende ellu Bobby armukese tütar Purceline, kes pole samuti emale andestanud, et teda on väiksena maha jäetud. Edasi saabki näha, kuidas need kolm omavahel hakkama saavad ja et kas nad sõlmivad oma mineviku ja olevikuga rahu või mitte. Minumeelest nende tutvusringkonnast ei käi küll keegi kellaajalisel tööl, nad istuvad päevast päeva kas kohalikus baaris või siis kellegi tuttava aias, kuhu on veetud hulgaliselt katkiseid diivaneid ja tugitoole. Üks tätoveeritud saksofonimängija istub peamiselt veega täidetud lastebasseinis:) Bobby loobib seltskonnas kirjanike tsitaate, mängib kitarret ja jutustab lugusid, mis Purcelini marru ajavad.
Äärmiselt armastusväärne film on. Soovitan soojalt unelejatele, kes mõistavad hinnata sõprade või raamatu seltsis veedetud päiksepaistelist rahulikku pärastlõunat.

Meie õhtu jätkus filmiga Pea pilvedes, ma võin seda alati vaadata Gilda Besseti kleitide pärast:)

Eelmine nädal oli sündmustetihe ja mõtlesin, et kirjutan kõigest toimuvast siis, kui olen saanud elamusi veidikene seedida. Teisipäeval kamandas mind isa Sadamateatrisse meie sugulase Erki viisistatud kontserdile, kus Erki Kalevi kammerkoori liikmed laulsid Erki juhatusel Contra loodud tekste. Esitus oli kõike muud kui tavapärane, laval olid ufod, Pipi Pikksukk, ulguv koer Šarik ja hiigelsuured noad kahvlid, mis kergendasid eestlaste omavahelist õgimist. Liivi säras Pipi Pikksukana, viisid olid kaasahaaravad, ent Contra tekstid koputasid eestlaste südametunnistusele ja nähtu ja kuuldu põhjal ma jäin mõtisklema, et kui eestlased ennast surnuks ei rüga, siis nad söövad teineteise lihtsalt ära. Kontserdile läksin väsinuna ja närvilisena, ent kohapeal sain elamuse osaliseks, mis argipäeva rutiinist välja raputas ja pärast olin endaga nii rahul ja isale tänulik, et ta mul kratist kinni võttis ja Sadamateatrisse tassis.
Kolmapäevaõhtu tõi kokku pea kõik mu kullakesed, Kaie pool sõime kiluvõileibu, jõime veini ja mina pakkusin kodus küpsetatud sokolaadikeeksi, selle võtsimegi veel kinno kaasa ja läksime kõik vaatama Lumekuningannat. muuseas, üks vigade parandus, Lumekuninganna ei kutsunud Jasperit enda poole, too tuli esimesel korral naisega ise kaasa, sest nad olid suudlenud. Armastus võib olla tappev, aga kui mõlemad osapooled on koos omal vabal tahtel, järgides omi instinkte ja kirgi, mis viivadki neid aina teineteisele lähemale, siis on ka kõige raskema saatuse koorem neile sulgkerge kanda ja nad järgnevad üksteisele kasvõi surma nagu filmikangelastega juhtuski. jasper ju püüdis sulata naise jäiseks külmunud hingeelu, aga ilmselt oli naise surmahirm suurem kui elutahe ja see haaras neid mõlemaid kaasa, aga Jasper tõesti jäigi talle toeks, ka surmas. Ahh:) Pärast filmi olime tagasi Kaie pool ja Erkki loopis meid kõrsikutega ja tegime võistluse, kes sai suuga neid kõige rohkem kinni püüda:P mina muidugi kaotasin.
Neljapäeval oli Maaülikooli aulas Roheliste filmiõhtu ja näidati seda. Eriti karm klipp oli Aafrika naistest, kes elasid naftast reostatud jõe kaldail ja olude sunnil püüdsid jõest kalu ja pesid neid naftast puhtaks OMOga:P ja see naine, kes rääkis oma OMOga pestud kaladest, õppis arstiks, et pakkuda kohalikele tasemel meditsiiniabi. ta saigi lõpuks oma paberid kätte ja oli õnnelik. Pärast sääraseid filme ma alati hindan rohkem oma elukeskkonda.
Reedeõhtu olin vaguralt kodus ja taastasin unevõla ja laupäeval käisin Maarikaga rokiklubis naistepäeva eripeol, kus saime Taavi Leppiku & Co striptiisi osaliseks, mehed olid korsettides ja puha ja naised toppisid neile sularaha kõikvõimalikesse mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse.
Sel nädalal on ETV2hes eelmise aasta Maailmafilmi festivali dokumentaalfilmide õhtud esmaspäevast reedeni ja mul on plaanis püsida kodus teleka ees. Esmaspäeval oligi minu üks lemmikfilme eelmise aasta Maailmafilmilt, Kell pool neli, Lõuna- ukrainlaste kogukonnast nende pisikeses mägikülas. Niivõrd lihtsad ja siirad ja oma kodukohale truud inimesed.
Kolmapäeval läksime Erkkiga kinno, sest oli 35 eegu päev ja vaatasme seda. Üllatusin meeldivalt ja pärast olin filmivalikuga täiega rahul, sest vaadake, mul tekkis hingesugulus Steven Russeliga, sest kui ma juba kord armastan, siis teen oma armastatu nimel kõike kui vaja. Seega mul oli lihtsalt hea vaadata, et minusuguseid nahast välja pugejaid on veel :D pärast filmi üritasin Erkkit veenda, et kui me nüüd oleme juba geikomöödiat näinud, võime samuti minna vaatama Coco enne chaneli, sest järgmine kord valin niigi mina filmi, a Erks pold ikkagi nõus ja pärast kino väitis ta veel, et mina olla pirts, kuna nii raske olla filme valida, mida saaks koos vaadata. hhah.
Täna tulevad mul külalised Maailmafilmifestivali filme vaatama ja minuküpsetatud kooke sööma, laupäeval lähme Rauli ja Moonika juurde, linnast välja Varale, teeme lõket ja võtame kevadet vastu. Alles see oli, kui ma Maarika ja Erkkiga tähistasin Toomel pidulikult talve algust.

Nädala filmikavasse mahtusid ära Langoljeerid ja Dracula. Viimase kohta teatas Priit, et pole seda kaua aega näinud ja võiks üle vaadata, mina alguses turtsusin ega tundnud mingit ülevaatamise vajadust, ent pärast pidin oma sõnu sööma:P ma ei oska öelda, mis ajal ma võisin Draculat esimest korda näha, aga ju ma pidin siis õige noor olema, sest tollest esmasest vaatamisest ma ei mäletanud suurt midagi. Nüüd aga olen ma ülimalt rahul eileõhtuse filmivalikuga ja hommikul tööle sõites aina õhkasin ja hõljusin pilvedes, sest et Bram Stokeri Dracula on ju nii mõjusa atmosfääriga lugu armastuse äratundmisest. Iseenda olemuse äratundmisest ja oma saatuse äratundmisest ja selle omaks võtmisest nii heas kui kurjas. Dracula loo kangelased kohtusid siis seekord kurjas, aga nende algne olemus ei pärinenud ju kurjast, vaid nad olid kurjusesse langenud välistegurite mõjul, puhta armastuse ülev tunne teineteise vastu oli säilinud neis mõlemais, taaskohtudes see tõusis fööniksina tuhast ja viis nad lõpuks kauaoodatud rahusadamasse.

A üldiselt elan hästi, eileõhtu vaatasime Priiduga The shiningut. Minu jaoks oli kõige muljetavaldavam näitleja seal filmis Jack Nicholson, ta oli salapärane, kurjakuulutav, õela naeratusega hullunud karismaatiline kirjanik, kes suhtles vaimudega talveks mahajäetud hotellis, mida ta oli siis oma perega hooldama tulnud 5 kuuks. Danny Lloyd oli kirjaniku poeg, ta oli tundlik laps, kes nägi sündmusi minevikus ja tulevikus, see väike poiss pidi talvel elama hotellis, mis talle absoluudselt ei meeldinud, lisaks seal hakkasid toimuma sündmused, mida ta ei mõistnud ja mida keegi talle lahti ei seletanud, vaid mis ajasid tal juuksed hirmust püsti. Shelley Duvall oli kirjaniku abikaasa, kes lõpuks käis suure pesapallikurikaga mööda hotelli ringi ja kaitses oma poega ja ennast oma psühhost mehe eest. Temagi tundis end üksikuna, ei mingeid sõbrannasid ega poeskäike, mees oli tujukas loomeinimene, kes veetis enamuse päevast üksinda ega tundnud suhtlemisest puudust. Nad olid niigi isolatsioonis ju, tsivilisatsioonist ära lõigatuna, ja lisaks tekkisid neil ka omavahelised kommunikatsiooniprobleemid, see on see kooseluke loomeinimesega.
Filmis õhkub üksindust, hirmu, paanikat, meeleheidet. Hetkeks meenub Antikristus, sealgi olid ju tegelased isolatsioonis keset ürgset loodust, kus inimeste emotsioonid võtsid nende ja nende mõistuse üle võimu.
Soovitan soojalt. Juba Nicholsoni rollimäng on vaatamist väärt. Hakka või uskuma:)

Eilegi sai aega veedetud Tähtveres ja ma kelgutasin ja enam polnud üldse jube ja pärast mõnulesime Illegaardis ja pärast olin Priiduga ja vaatasime Eesti esimest värvifilmi" Valgus Koortis" ja Priit heietas, kuidas selle filmi saatel on hea viskit rüübata kohe siis,kui Stalini pilt kaadrisse ilmub ja nii siis oligi, et Priit lahendas oma viskit Stalinit nähes ja mina elasin metsavendadele kaasa.

Tänasest mul algab puhkus kuni 4nda jaanuarini.

Rahulikke ja südantsoojendavaid pühi kõikidele ja meeleolukat aastavahetust:)

Eile käisime kinos Avatari vaatamas. Seda sorti film, mille visuaalne külg rabab täiega, loo sisu oli nagu ta oli, ent minu jaoks väga emotsionaalne ja nii ma siis olin enamuse aja filmist pisarates ja Leino ja Kaie naersid ja Erkki nuuskas nina ja Priit istus sügavas rahus mu kõrval:P
Lõpupoole, kui oli koloneli ja peategelase vaheline heitlus, istusin pingsalt, surusin käsi vastu oma reisi, selg ettepoole sirutatult, nägu pisaratest märg ega julgenud hingatagi ega jõudnud ära oodata, millal lõpuks kolonel oma otsa leiab:P ma ei kujuta ettegi, mis oleks saanud minust siis, kui oleksime algse plaani järgi läinud Tallinna vaatama Avatari 3Dna:P oijahh.

Pärast olime Leino pool ja jõime hõõgveini ja sõime pitsat ja kena lõpp oli nädalavahetusel:)

Ilusat talve algust :)

Tahan ära mainida, et esmaspäeval vaatasime Priiduga seda ja üldsegi ei tekkinud tunnet, et ajast ja arust või vanamoodne asi või midagi taolist. Üllatavalt kaasahaarav lugu, millesse oli kerge sisse elada. Priit virises, et viisakas kõnepruuk olla liiga ülepakutud. A miks peaksid stiilselt riietatud ja keskmisest intelligentsemad inimesed rääkima labaselt ja vigaselt ja ebaviisakalt :P Igaljuhul Casablanca meeldis mulle ja soovitan seda teile, viib mõtted ja unistused teise ajastusse ja paneb õhkama:) Arvan, et kui peaksite mäletama Remarqi raamatut Lissaboni öö, ja kui see teile meeldis, siis meeldib ka Casablanca, ehkki film on märksa positiivsem ja lootusrikkam.

Nädalavahetus algas siis Tarkovski õhtuga, vähemalt ühe filmi saime reedel ära vaadatud, laup möödus üleüldise peomeeleolu all, ristisime Erkki Fordi Love Machiniks ja kingime sinna jõuluks külaisteraamatu, Ahja jõe ürgorus lõkkeplatsi grillisime ja see olin eine talvevalguses, päev lõppes Illukas vennaskonna peol ja pühapäev oli lihtsalt puhkepäev mõttepausiga ja mina ja Kaie oleme nüüdsest Kaimar:)

Sellest nädalast on päris tihe filmivaatamise nädal kujunenud. Priit näitas mulle seda ja seda. Siis ma sattusin esmaspäeva õhtul juhuslikult üle hulga aja teleka ette ja veetsin õhtu seda vaadates. Muuseas, mis mulle neist kolmest kõige rohkem meeldis? Arvate, et A good Year? Mulle kui vanale romantikule:P äkää:D Hoopistükkis esimene mainitud, The good and the bad and the ugly. Ma poleks elus arvanud, et ma võiksin nautida mingit vesterni, kus paugutatakse püssi ja kus mehed ajavad teineteist taga üle preeriate ja kaljumägede, aga ülla ülla, üllatusin positiivselt. Nautisin loodusvõtteid, maastike vaheldumist, ma lausa tundsin omal nahal preeriatuult puhumas:P Minumeelest on see üks seda tüüpi film, mis tuletab meelde, kuidas kord elati ja aeti omi asju lageda taeva all, kapates hobusega päikeseloojangule vastu või mindi jala läbi kõrbe linnast linnani, ka 70 miili oli täiesti käidav teekond:P kuidas magati lõkketule valgel ja elati mugavusteta, millega me kõik oleme tänapäeval harjunud.
ja neist kolmest avaldas kõige vähem muljet A good year. Minu jaoks lääge film, ma ei elanud kaasa ega uskunud seda, mida ma näen.
Erkki ja Kaiega vaatasime kolmapäeval ära selle. Kurb film oli. Ent seda sorti lugu, mis jätab lõpu lahtiseks ja iga vaataja saab kasutada oma fantaasiat.
Nädalavahetus on tulemas, ei tea mis filme Priit mulle seekord näitab:P
Järgmisel nädalavahetusel harime ennast Tarkovskiga. Pärast Antikristuse vaatamist arvasin, et nüüd oleks vaja ilmtingimata tutvuda ka Tarkovski loominguga ja see on meil kavas järgmisest reedest, tuleb pikem peatumine Maarika pool, tuleb reede ja laupäevaõhtu slaavi söökide ja viina ja Tarkovski filmidega. Priidul on sess. nuuks.

ja ma püüan lugeda ka. Pärast Roosi nime oli Eco tuhin, nüüd on ülelugemisel Baudolino. Esimest korda lugesin seda Norrast tagasi tulles, ent jäi miskipärast poolikuks. Nüüd kohe tundsin, et olen selle raamatu jaoks valmis ja rändasin Baudolino maailma. ma armastan Baudolino ajaloo tõlgendust:D
Eilse päeva saart ma ei suutnud lugeda, seal polnud kübetki Eco iroonilist huumorit, mida ma samuti nii väga armastan. vähemalt 50 esimesel leheküljel ma ei tundnud seda ja loobusin.

Miskipärast on kujunenud nii, et oma härraga vaatame kodus IMDB saidi top 250 filme, kinos me kahekesi suurt ei käi, kinos olen rohkem muude härrade ja prouadega ja kinoõhtutest on nagu seltskonnaüritused kujunenud või nii, mis jätkuvad tavaliselt Leino man.
Sel nädalal käisime Kaie ja Erkkiga Antikristust vaatamas. Uhh. Tänu taevale, et mu kallid kamraadid muga kaasas olid, pärast põdesime kõik filmipohmakat, minul on järelnähud siiani, ent ma tean, et ma polnud ainus, kes oli nähtust pöördes. ja see tekitas kuidagi nii mõnusa kambatunde, et üks film, sarnased elamused. Sirbis keegi kirjutas, et nii diip film, et seltskonnaga ei saa vaadata. No meie küll saime. Kas me kolmekesi olime siis nii ühel lainel või kas see film viis meid nii ühisele lainele...
Kino Sõpruse lehel kirjeldatakse Antikristuse olemust väga hästi.
ja veelgi paremini kirjutatakse sellest filmist siin.

Mina isiklikult arvan, et minu jaoks see polnud mõni selline film, mida on näiteks õhtuti õudne vaadata või nii. Tunnistan, et ma ei tea midagi Tarkovskist ja veel vähem antikristuse teoreetilisest taustast, seega vaatasingi seda filmi lihtsalt kui lugu naisest, kes läheb segi pärast oma lapse surma ja tema mehest, kes üritas naist terveks loitsida oma ravikuuri ja psühhiaatriliku lähenemisega. Ent on ju vana tõde, et loitsu lausuja peab ise olema ettevaatlik, et ta ei langeks oma loitsu küüsi.
Mäletan, kuidas filmis naine rääkis tammepuudest, mis peavad paljunemiseks saja aasta jooksul ainult ühe juure kasvatama ja et tammetõrud on tammepuu pisarad ja et looduses on surma alget igal pool. Mees teatas sellepeale, et väga ilus lugu küll, aga elu pole lasteraamat. Ma oleksin heameelega tahtnud ta valjuhäälselt peesse saata, sest tol hetkel ta nii väga meenutas mu ema, ta oli selline üleolev ja enesekindel ja kõiketeadja ja oli tunda, et ta haletses naist ega mõistnud tema tundlikku ja melanhoolset mõttemaailma.

Lein on inimlik, ma usun, et see ei saa olla kurjast, aga lein võib muuta inimesed kurjaks, meeleheitlikuks, raevunuks.
mehes oli piisavalt palju tugevat närvi, ratsionaalset mõtlemist ja ta tuli sellest meeletusest eluga välja. Kas siis elus võidab ratsionaalne mõtlemine, mitte emotsionaalne?
Tiina Lokk kirjutas, et pärast oma puhastustuld oleks mees pidanud rõkkama kergendusest, ent mees läks inimeste sekka tuima näoga ja oli ka oma olemuselt üleni tuim. No kuulge, kui arvestada, mida ta üle oli pidanud elama, pole ka mingi ime. Ma arvan, et meheni jõuab arusaam, mida ta oli läbi elanud, ja kergendus, et need asjad lõppenud on, alles hiljem, kui ta on toibunud. Ta oli ju kindlasti leinas, lausa kahekordses leinas, sest ta oli ju kaotanud oma lapse ja abikaasa. eks suured tunded ja vapustavad üeleelamised mõjuvad ju individuaalselt ja ma arvan, et olen ka seda tüüpi, et kui elan midagi erakordset üle, siis oleksin mingi aeg pärast seda justkui apaatne. pea valutaks ja seesmiselt oleks tühjus...ja ma ei suudaks näha vastutulevate inimeste nägusid.
ent mehe ellujäämine, ka tuima näoga ellujäämine tähendas mulle nii palju, see oli minu jaoks lootus, et kõigega võib ja peab hakkama saama.

Mäletan, et näiteks Püha Tõnu lõpustseenid tekitasid küll arvamuse, et elu oleks justkui lootusetu, sügavamat tähendust millegile otsida ei ole mõtet, ole vaid ja käi tööl ja söö kõht täis.

Kui teil on väikesed lapsed majas, hoidke öösiti aknad kinni.

PS, küsisin isalt, et kes on anrikristus. tema ütles, et kommunist.

Kahju, kiire on, tegelikult tahaksin rohkem kirjutada sellest, mis mind rabas niivõrd, et filmi viimase pooltunni ajal ma olin täiesti liikumatu ja sõnatu, ei julgenud õieti hingatagi, istusin hüpnotiseeritult ekraani ees nagu väike soolasambaks tardunud jobu ja pärast, kui lõpusupakad jooksma hakkasid, oli kuidagi eriti imelik taas argiõhtus olla, ma ei teadnud, mida öeldavõi kuidas olla, sest tundsin, et kõik, mis ma teen või ütlen, rikuks lummuse, kus ma alles hetk tagasi ennastunustavalt viibisin.

Eelmisel nädalal sai ära nähtud lõpuks see
Ahh:D
Ma arvan, et õige pealkiri peaks olema hoopis Ilusate Meeste tagasitulek. Kui esimest osa nägin, juba siis armusin Vosloosse jaFehri, teises osas siis lisandus neile tema
Teise osa lõpus mu lemmikhetk oli, kui Imhotep sai aru, et naine, keda ta oli mitu tuhat aastat armastanud, ei tule teda päästma ja siis oma selle põlgliku muige saatel viskas ennast põrgutulle:D Võimas, külmavärinad tulid sellest kuratlikust irvest:D
Kinos käisin Erkkiga kh Pangaröövi vaatamas. Selline kaasahaarav lugu suvise Lõuna Eesti lopsaka looduse taustal. Soovitan. Mina läksin kinno ju pärast oma võhmale võtvat tööpäeva ja sain korraliku energialaksu, pärast oli filmipohmakas.
Püha Tõnu näiteks oli hoopis teisest puust. Mulle tundus, et hästi rõhuv, meeleheitlik ja lootusetu, pärast filmi ei tekkinud seda head tunnet, joovastust, et jess, kui äge. Võibolla läksin Tõnut vaatama valel päeval, no pärast tööpäeva lõppu, kui ikka olin läbi omadega. Võibolla peaks seda vaatama mingil puhkepäeval või puhkuse ajal või nii. Võibolla Püha Tõnu jaoks peaksid olema inimesed puhanud. Mitte tööstressis.

Nüüd siis õnnestub ära näha neid filme, mida tegelikult eelmine aasta tahtsin minna kinno vaatama, reedel nägime musiga Mässajate tänava, huvitav oli koos arutada Frangi ja Aprili tülidest ja unistustest ja ebaõnnestumistest.

Ma ei ole kirjutamise lainel, tööl on niipalju tegemist, et pole aega lõunapausilegi minna, õhtuti käin joogas, paar viimast reedet on rokiklubis head peod olnud ja nädalavahetuseti olen kalli teise brainlessi kaisus ning ei taha midagi teada telefoni ja interneti ja takka kihutavate kohustuste olemasolust. Filmilaine on selle eest olnud, olen ära näinud Püha tõnu kiusamise,(mitte eriti lõbus ja minu jaoks ka mitte eriti köitev sürr film, pigem tekitas siukse lootusetuse oleku või nii, midagi Hispaania Tsooni taolist, kaotagem kõik, mis on inimlik, ärgem võtkem koduloomi, keskenduge harjumuspäraselt materiaalsele heaolule, sööge kõht täis ja ärge mõelge millegi üle järgi) nädalavahetusel vaatasime Värinaid,(lõbus) Commandot,(veelgi lõbusam) ja Täheväravat(ent kõige põnevam) Ahjaa, Vicky Crhistina Barcelonas ja Kaelakee affäär kuuluvad ka äranähtud filmide listi. Mäletan, et kui eelmine aasta VCB kinno tuli, ei jõudnudki seda kinno vaatama minna, sest see oli seal ainult paar kolm nädalat või midagi taolist, sama lugu oli ka Mässajate Tänavaga, et just kui jõudsin kinnominemise lainele, jäin haledalt ilma.
Järgmisel laupäeval on sadamateatris Kosmikud. juhhuuu!

Reedel nägin ära Roosi nime filmiversiooni ja mulle ei pakkunud see film mingeid mõtteid ega emotsioone, millest hiljem kirjutada, jättis täiesti tuimaks, pigem ärritas oma pinnapealisusega ja raamatu sündmused olid seal niiii katkendlikult esitatud ja mitmed tegelased olid välja jäetud nagu noor Uppsala Benno ja kiriku abt ja vend Dolcinost polnud seal sõnagi, ometigi raamatus sosistasid temast mungad kogu aeg. Nõretavaid hetki oli ka, näiteks lihtrahva mäss inkvisiitori vastu ja inkvisiitori hukk ja kuidas armunud Adso palvetas Neitsi Maarja poole, et too tema armastatud tüdruku tuleriidalt päästaks ja nii see tüdruk jäi ellu ja tuli Adsot saatma, kui too kloostrist lahkus, raamatus pold ei midagi taolist, ei lihtrahva mässu ega tüdruku pääsemist, ja raamatus hukkus inkvisiitori asemel hoopis abt, kes omaenda kirikus lõksu jäi. oeh, okei. No eks filmitegija tajus Eco lugu hoopis omamoodi ja nii ühest loost sündiski teine, ent mulle isiklikult meeldis raamat rohkem.
Laupäeval läksin maale, tegin hapukoore- õunakooki, vihtlesin ja leilitasin saunas ja pärast sauna lugesin oma lemmikkirjanikku Wintersoni Apelsine. Loen, et lugu Apelsinidest võiks olla kõige esimene raamat, mida Wintersoni loomingust lugeda. Mul oli viimane. 11. klassis lugesin Kirge , siis sel aastal avastasin Wintersoni uuesti, lugedesTuletornipidamisest, millesse ma kõrvuni armusin, Kehale kirjutatud ajas pigem närvi, sest mind ärritas peategelane, kuna ta käsu peale lahkus oma armastatu kõrvalt ja uneles temast üksinduses edasi. No oli samas aru saada, et ta armastas ja puha, ent minu silmis oli kõvem tegija see, kelle kõrvalt lahkuti, sest tema otsis hiljem peategelase üles ja tuli tema kõrvale tagasi ja andestas ja mõistis kõik. Ent mis siis, kui ta ei oleks pöördunud?
Taak võttis ka hingetuks oma atmosfääri ja tegelaste saatusega, soovitan soojalt Taaki lugeda inimestele, kes on oma elus näiteks ristteel ega tea kuhupoole minna ega tea, millest või kellest valiku langetamisel lähtuda, kas iseendast või teistest.
Ja nüüd siis viimasena ongi jäänud Apelsinid. See raamat kirjutati 24. aastase Wintersoni poolt, kes elas Londonis veel romantilist boheemlaselu ja avaldas selle kirjastuses, mis ei olnud korrupeerunud. Apelsinid on ühe inimese suureks saamise lugu, mille vahele on põimutud muinasjutud ja üht teist Suurbritannia mütoloogiast. Samuti on see lugu täiuslikkuse otsimisest. Minu jaoks vähemalt. Peategelase maailm on täiesti meestevaba, üldse mehed on seal raamatus kõrvalised, neid ainult mainitakse, aga elu on ikka naiste vahel ja naiste ümber, ent mehi ei tehta seal maha ega midagi nagu Avaloni Ududes, nad on lihtsalt huviorbiidist väljas. Raamatu lõpus jäi ka minu jaoks palju lahtisi otsi, näiteks, et kas Jeanette andestas oma emale, kas ema andestas talle, võttes ta kodus vastu nii nagu midagi poleks olnudki, kas Jeanette jäigi koju või kas ta jätkas oma eneseotsingut. Raamatus kirjeldatud paduusklikke elu ajas hirmu nahka ja Priidul oleks kindlasti lõbus sellest lugeda(kui ma Priidule oma loetud raamatutest räägin, siis ta ikka muheleb, et oh sa mu väike kirjandusõpetaja:D)ma olen lihtsalt tänulik, et ma ei ole pidanud millegi taolisega kokku puutuma ja üleüldse, kuidas saab olla see usuasi inimlik, kui inimene ei saa jumalat uskudes olla tema ise, vaid ta peab maha salgama selle, keda ta armastab? see kogudusetöö meenutas ausalt öeldes Hitleri natsiaega, mil tema puhastas ühiskonda juutidest, niisamuti puhastati Wintersoni raamatus ühiskonda patustest, nii öelda uskmatutest, kõik pidid jumala oma ellu laskma ja kõik pidid alluma kindlatele normidele, või muidu!
Mina igaljuhul soovitan Apelsine lugeda, peategelane on mõnusalt meelekindel, vaatamata oma üleelamistele ja musta huumorit on palju.

Armastusega, teie kirjandusõpetaja:D

Eile Priit tuli maalt ja ütles, et ei jõua ära oodata, mil saaks ometi Terminaator 2 jälle vaadata ja nii me tegelesimegi sellega õhtul ja unes ma nägin, et mu isa saatis kaks meest mind tapma, nad ronisid oma roosade käte abil mulle neljandale korrusele aknast sisse ja tegid elu põrguks ja lõikasid ziletiga mu sõrmed katki, et ma nendega midagi enam teha ei saaks ja siis ma läksin vanni, kus oli juba Manna ees ja olime Mannaga kahekesi vannis ja põgenesime nende meeste eest, kes meid jälitasid ja nad õnneks ei saanud mind kätte, aga hirmus oli ikkagi veriste sõrmedega paljalt ringi lipata:P

Eileõhtu juhtusin Alieni nägema. See tulnukabeebi oli ju nunnu. Sündige ise võõras keskkonnas ja nii, et ema polegi juures, kas te ei muutuks kurjaks siis?
Aga jh, kui Priiduga õudukaid vaatan, siis mina hüplen ja kiljun ja poen nahast välja filmivaatamise ajal, Priit muutub imelikuks pärast filmi, vapub ja väriseb, pungitab silmi, teeb koledalt häält ja lõksutab lõugu minu mureliku pilgu all:D
Muuseas, mu äranähtud filmide listi kuuluvad ka Vaimude väljaajaja ja Loomade surnuaed. Siuksed need meie kodused õhtud on, kui ma just ei loe, siis vahime siukesi filme, neid ma suudan vaadata, ei tekita maailmavalu, millega hiljem on raske toime tullla ja pärast on nii hea rahulik uni:D

Ja täna ma tervitaksin teid, olla on äge ja tuju hea ja liblikad ja mis kõik veel:D

Dont stop me
krr, miuke noor Freddy nahkpükstes välja nägi:D

Kevadel oli Hispaania filmide nädal ja mäletate, kui pöördes olin filmist Tsoon? Sellise korraliku laksu sain, et terve suvi ei tegelend filmivaatamisega, no mitte ükski vägi ei tõmmanud enam Ateenasse, aint Priit näitas paari toredat multikat, nagu Land Before time ja Printsess Monoke(vm taolist), aa oma lemmikfilmi 12 olen ka kullakestele näidanud ja ma rahul, et see kedagi külmaks ei jäta.
A kui olime kullakestega kuskil matkarajal, ilmselt oma esimesel Alam Pedja käigul, siis tuli tartuffist niipalju juttu ja mul tekkis tunne, et olen taas võimeline filmidele kaasa elama. Olengi nüüd old kaks õhtut jutti raeplatsis. Eilset Rumeenia filmi "Vaikne pulm" ootasin väga, sest ma ju niiväga armastan seda maailma piirkonda, inimesi, muusikat ja ootasin lõbusat sooja filmi ja Rumeenia rahvamuusikat, mingil määral sain küll, mis tahtsin, igas korralikus külas elavad ju suurepärased ropud südamlikud vanamehed, kes kõrtsis puskarit joovad ja maailma paika panevad ja kuidas nad surmvaikselt pulma pidasid, oli täiesti ainulaadne, ent asja lõpplahendus pani täieliku põntsu, olin jahmunud ja pahane. Lõpuks seda elujõulist küla valdaski surmavaikus.
Nüüd jälle tunnen, et ei taha midagi enam filmidest näha ega teada, ehkki tänane kellakümnene film tõotab olla vähem jubedam, a eks näis.

ja olen enda jaoks taasavastanud Umberto Eco. Kui ühel laisal pärastlõunal kodus olin, sobrasin oma raamaturiiulis ja tekkis idee, et ennem raamatukokku uute raamatute järgi ei lähe, kui kodus olemasolevad on läbi loetud:P Omal ajal jäi mul Roosi nimi pooleli, kui see 4 aastat tagasi ilmus, vbl olin selle jaoks ka liiga noor, ent nüüd tunnen, et aeg on taas küps ja asi vajab ülelugemist. Väärt kraam on ikka küll, Eco on täpselt nagu Victor Hugo, tema stiil on samasugune detailirohke ja pikaldlane. Eco tsitaate ma armastan väga, paljud tema ütlused aitavad mul lepitust leida varem loetu ja nähtuga, viin teema uuesti Tsooni peale, mai saa ikka üle ega ümber filmi sündmustikust, no ikka sitaks rõhub või nii, too lokkav lohutamatus ja külmus, ent Roosi nimes tähendas Adso, et "kui asi puutub maiste varade valdamisse , siis ei saa loota, et inimesed lähtuksid oma tegudes ja arusaamades õiglusest" ning mingil kummalisel moel lohutas see ütlemine mind, sest nii see tõesti on, see oli Tsoonis nii üliräigelt välja toodud. oeh.
Ja veel mulle sitaks meeldis Williami täheldus, et jõletu on tappa inimest selleks, et öelda, usun ühteainsasse jumalasse. See on ka minu arvamus Avaloni usu ja võimuvõitlusest ja üldse kogu maailmas toimuvas usuvärgis. Olgem tolerantsed!Peace!

Eileöösel juhtusin juhuslikult tv1000ndest nägema filmihttp Kirelõõm. Romantikutele soovitan soojalt. Mäletate filmi Copying Beethoven ? Kirelõõma atmosfäär on midagi sarnast, see on valusilus lugu muusikast ja muusika armastajatest, kuidas üks pisike viiul toob kokku II maailmasõja ja Praha kevade keeristes laialivalgunud perekonna.

Mind korralikult häirib Rodrigo Pla film "Tsoon". Polegi ammu nii tugevat maailmavalu üle elanud, olen selle vastu kasutand rääkimisteraapiat ja paljud kullakesed oma hiljutise filmimuljetega üle puistand. Ma ei kannata, kui ükskõikselt ja õlgu kehitades öeldakse säärase vastiku loo peale, et elu ongi selline. Nii otsekui tunnustatakse vaesuse lootusetust, rikaste halastamatust ja korruptsiooni. Mai tahaks hakata võrdluse ja vendluse lippu lehvitama, a inimlikkuse valget rahulippu lehvitaksin heameelega. Üle kõige häiriski, et kogu loos ei old jälgegi inimlikkusest. Otsekui keskaegset nõiatagaajamise värki meenutas Tsoon ja kas me tõesti siis läbi sajandite oleme ühel kohal tammund? Miguel oli noor rumal poiss, kel pold aimugi, millisesse jamasse ta satub ja ta kohe päris kindlasti ei oleks pidand oma rumaluse eest maksma eluga. Ja kui politseprefektuuri ülemus lasi end ära osta ja palus alluvatel asjast eemale hoida, siis miks see uurimist algatav detektiiv muutus nii jõhkraks? Miks ta peksis Migueli ema ja tema pruuti? Kas ta elas oma pettumust nii brutaalselt välja?
Sellegipoolest on tegemist vaatamisväärt filmiga. Kui tahame, et elu oleks inimlikum, peame ju ise inimlikkust hoidma ja vastavalt käituma. Mitte olema äraostetavad või elama isolatsioonis oma vara ja perega. Elada ei või ükskõikselt. Voh. Aa, ja mis kõigepealt...oleks ülitore, kui jäädakse ausale teele. No et ei himustataks ligimise vara jne:P ja kui lapsed ei satuks halba seltskonda. või kui neil oleks endil niipalju kriitilist mõtlemist, et oskaksid eristada ohutut ja ohtlikku põnevust. Tsoon oli otsekui lugu ühest veast, mis vallandas terve rea muid vigu. Ent sel lool on nii õudsalt palju öelda. Alates laspevanematest ja lõpetades ametnikest, kes töötavad avalikes sektorites.

Pärast eileõhtust kinoseanssi muigas Erkki laia irvega, et no lähme ikka Hispaaniasse tagasi, aint rikaste linnaosast hoiame nüüd eemale:P
Ajee.
"Tsoon" oli karm reaalsuse laks, midagi siukest, mis toob maa peale tagasi. Lugu tõest ja õigusest, mõtlematututest pättustest, mida noored poisid ikka ja alati teinud ju on, ent mis tookord kujunes tegijale liiga saatuslikuks ja linnakodanikest, kes on endale rajanud eraldi linnaosa, kust pääseb sisse ja välja aint mingi kindla dokumendi ettenäitamisel. Need rikkurid ei mõista nalja ja nad teavad, et raha paneb maailmas asjad alati paika. No ideeliselt mitte midagi uut eksole, aga lihtsalt:P
Kusjuures neist rikkuritest veel niipalju, et neil kel olid endal lapsed, olid kuidagi mõistlikumad ja häbitunne oli mingil määral säilinud. Kui mitte enda, siis just laste pärast ja nende ees. Tundsid, et on neile otsekui seletuse võlgu ja tahtsid, et maailm oleks positiivne, mitte negatiivne. Ent miskipärast nad olid jõuetud ega suutnud oma sõna maksma panna. Lastetud üksikud tegelased olid kõige agressiivsemad, neil pold häbi ega süütunnet ja nad panid maailma paika, vägivalla, võimu ja rahaga.
Pold üldse roosiline film. ja mind häiris asjade lõpplahendus. Elagu korruptsioon. Elagu raha.
Hirmul on suured silmad ja täiskasvanuna on ju lahe minna kambaga 16 aastase poisi kallale.
No kui teile meeldivad krimkad ja põnevikud, siis peaks teile see film ka peale minema. Romantikute jaoks liiga vastik värk, kui tahate pilvedel edasi hõljuda, leidke midagi muud vaatamiseks.