Sel nädalavahetusel pakkisime ennast kokku ja sõitsime Vana Vigalasse Hard Rock laagrisse. Reedeõhtu möödus üllatavalt kiirelt ja õnnistatud jahedus saabus rutemini kui ma oodatagi oskasin. Käisime härraga mõisapargis jalutamas. Kui Finntroil laval oli, ilmus meie juurde Taavi ja algas üks tubli puntratants, Priidul õnnestus muidugi keskel olla ja me Taaviga ahistasime teda rõõmsalt ja tantsuliselt nii eest kui ka tagant.

Pärast Finntroili algasid mu piinad. Minusugusel vanal paksul on ju alati uni ja töönädala väsimus seljataga, tahtsin magada, aga laagriplatsil käis tants ja trall. Lisaks oli telgis hästi lämbe, millalgi ilmus ka Priit, kes hakkas kohe südamerahus norskama ja mina ei saanud ega saanud und. Lõpuks mul viskas kõik üle, ma ei kannatanud enam neid joobes karjuvaid karvikuid, peksin Priidu ärkvele, sest mulle tundus ebaõiglane, et teine nii rahulikult magada sai:P Priit muidugi oli alguses pahane, ent ühel hetkel viis ta mu kättemaksuks ujuma.

Oli laupäeva hommik kell kuus. Päike kerkis puude vahelt. Õhus oli veel hommikune jahedus. Läksimegi siis järve äärde ja meil avanes väga ilus vaatepilt, sest ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool suured puud, päikesekiired helkisid puuokste vahel ja valgustasid jõepinnalt auravat udu. Priit kalpsas kohe vette ja ujus kullerkuppude vahel kui suur purjus vesirott. Mina läksin vette naiselikult ettevaatlikult ja Priit otsustas, et õpetab mind sealsamas ujuma. Toetudes oma suurele vesirotile siputasin algul kätega, pärast jalgadega ja ühel hetkel avastasingi, et püsingi vee pinnal nagu nalja. Täitsa ise! Täitsa vapralt ja ilma igasuguse abita.Vau! Täiesti uus elamus mu jaoks!

Peale ujumist lonkisime laagriplatsile tagasi ja mida enam kõrgemale tõusis päike, seda enam kaugenes hommikune kargus ja palav suvepäev haaras meid oma raudsesse embusesse.
Priit muidugi jäi mingi aeg jälle rahulikult magama telgiukse ette ja mina virelesin laagriplatsil. Veetsin aega Ove ja Mannu ja Metsavanaga ja nuiasin Metsavanalt jäätiseraha ja mina ja mu ribid saime tunda suurt Ovet, oh seda õnne, ja suur Mannu ristis mind väikseks Myks, sest et me pidime sarnased välja nägema. Oleks mul ainult väikse My iseloom kh, siis ma ei jääks küll kuskil hätta. Väike My oli kass, kes maandub alati käppadele, aga mina olen kass, kes murrab maandudes käpad ja kukub selili:P Muidu oli meil seltskonnas peateemaks Priidu peenis, mis läbib mitmeid dimensioone:P Mida päev edasi, seda aeglasemaks ja uimasemaks ma muutusin, käisin ringi kui zombi ja lõpuks ärkas üles ka Priit, kes mind peagi poodi talutas, sest lõpuks me suutsime endale vastavat materjali organiseerida, mille eest mineraalvett sebida.

Lõpuks hakkas päike veerema madalamale ja tõi kaasa õnnistatud jaheduse ja telgis saime isegi ära magatud. Õhtuhämaruse saabudes ajasime end jalule ja läksime Mayhemi kuulama, aga Mayehm jälle laulis mulle nii suure une peale, et kadusin telki ja mul õnnestus isegi hommikuni välja magada.

Kui pühapäevahommikul end jälle kokku pakkisime, olid isegi harvad momendid, mil ma tundsin end värskelt ja reipalt. Pikk autosõit Tartusse uimastas taas, ent kuna me hommikul juba 10 ajal sõitma hakkasime, olime 2 paiku kodus ja voodis ja kaisus ja päikese eest varjus.