Olengi Võrus. Õhtupoole pistis päikene pilve tagant oma nina välja ja läksime Annuga Võru järve äärde jalutama, kus on ilus promenaad ja puha ja kesklinnas polegi ühtegi valgusfoori. Võru tänavad on vaiksed, madalate puumajadega. Kõnniksin nagu mõnes aeglases bluusilaulus ringi.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kuna ma Annut viimati nägin, aga nüüd koos olles tundub nagu me polekski kunagi lahus olnudki ja see on nii hea tunne. Tannu ütles, et Krissu võttis mu kohe omaks, ei võõristanud ega midagi. Krissu oli Annu süles ja nägi mu särgiesisel olevat pealuud ja kohe pani oma käpa sellele peale:P