Reedene tööpäev kujunes hästi tihedaks ja töiseks. Hommikul kella 9sast rahmeldasime pausita poole kaheni ja rahvast muudkui vooris kabinetis sisse ja välja:S Kõike muud kui rahulik vastuvõtt kolme inimesega, et kabinetis istuvad vaikselt patsient, arst ja õde. Lisaks olid rasked patsiendid, kelle lood läksid tahes tahtmata hinge. No meil on üks 30 aastane ajukasvajaga patsient, surija, ja tolle elukaaslane käib retseptide järel. Nad pole abielus, lihtsalt 10 aastat koos elanud. Imetlen patsiendi elukaaslast väga, tema vaprat ja suurt südant, sellised asjad inspireerivad mind ja ma heameelega kirjutaks neist kasvõi raamatu, sest miks inimeste vaprad võitlused peavad kaduma koos nendega? Pärast vastuvõttu sehkendasin mööbliga, meile tuli kabinetti uus kušett, kutsusin töömehed ja paigutasime mööblit ringi ja oli ka koristaja platsis, kes oli meist kõige targem, ta on selline ärajoodud käreda häälega, alati paistes näoga ja suitsu järgi haisev vanem vene naine, ma ei kannata teda, kuna ta täiega haiseb, aga ma ei suuda ka inimestele öelda, et kaduge nüüd siit välja, minu viga, ma tean, aga mul tundub vahepeal imelik vanemaid inimesi paika panna, et ei ole ju nagu viisakas või nii, ehkki ma väga hästi annan endale aru, et eks kõiki tuleb vahepeal korrale kutsuda, olgu nad nii vanad kui nad on, aga ikkagi:D see selleks:P niisiis kui ma lõpuks olin oma kabinetiga ühel pool, olin läbi, mis läbi, tahtsin üle kõige Priiduga rahulikult kodus puhata, aga teine kutsus mind hoopis kinno ja otsustasin minna, sest äkki ma ei vaja mitte und, vaid elamust, mis argipäevast välja raputaks.
Titaanide heitlus meeldiski mulle, seal olid omad hetked, aga no sügavamat sisu ei tasu sealt muidugi otsida, ent meelelahutusena oli ta hea ja minu jaoks toimis, sest pärast filmi ma olin palju energilisem ja otsekui väljapuhanud. Otsustasime, et veedame reede õhtu linnas. Istusime Illegaardis, varsti ühinesid Erkki ja Maarika, mida rohkem õllet jõime, seda enam tuli meilgi tahtmine rokiklubisse edasi minna:D Mul polnud peoriideid ega meiki, Maarika soovitusel panin oma T särgi tagurpidi selga, et stiilsem oleks:P Maarikagi rääkis, et pärast ühte muutus tööl väga uniseks ja tol ajal oli ka õhus Islandi vulkaanituhk. Ma isegi olen vastuvõtlik sellistele asjadele, madalrõhkkonnaga olen alati unine ja magatud öötundide arv ei loe vihmase ilma puhul kunagi. Neljapäevaõhtulgi läksin magama juba enne 11, reedehommikul olin küll reibas, aga päeva lõpp oli nagu ta oli ja ma mõtlen, et äkki ma väsisin tõesti vulkaanituha tõttu, aga okei:P mis ma ikka heietan siin oma väsimusest, oluliste asjadeni ei jõuagi. Rokiklubis olid ka Maarja Liisa, Kaie ja Sven. Indrek oli otsustanud meid reeta ja tegeles muude asjadega:P rahvast oli palju, pintsaklipslased olid endale tööst ja kodust vaba õhtu teinud ja nn. metsikut rokki nautima tulnud:P mõned naised nägid välja küll nagu oleksid tulnud otse kontorist peole. Karvikuid oli seltskonnas vähemuses. Me Priiduga olime rahulikult tagumistes ridades, sellal kui ülejäänud sõbrad lava ees näppu viskasid. Kontserdil polnud häda midagi. Mulle meeldib Metsatöllu uue plaadi nimi Äio. otsekui unelaul, äiu äiu. Nii leebe. Mina jäin reedega rahule.
Laupäevahommikul oli plaanis Erkkile sünnipäevakook küpsetada ja kl 11. Lõunakeskuses olla, seal ILU poes on mingi firma reklaamikampaania ja tehakse tasuta meiki. Pärast pidin minema Maarika juurde hommikukohvile ja koos oleksime võtnud ka teekonna Erkki sünnale. Neist plaanidest ei tulnud midagi välja,sest ärkasin keskpäeva paiku ja kahtlase enesetundega, pea oli väga raske, lisaks sees kergelt keeras ja olid kuuma ja külmahood. Kaie teatas, et tuleb meile 1. 55 Sveniga järgi, selleks ajaks sain end jalule. Esimene peatuspaik oli Raadi mõisa pargis, seal ühendasime jõud ja sõit Kukemetsa laagriplatsile algaski, aga terve tee Erkki sünnale magasin, sest sees tõsiselt keeras ja migreenirohi ei olnud veel mõjuma hakanud. ahjaa, kui olime siis Kukemetsale jõudmas, nägime, et keset teed on keelumärk. Urmas peatas auto, Erkki hüppas välja ja tõstis märgi eest ära ja asi oli lahendatud:D Sven ja Priit kukkusid muidugi kohe halisema, sest eelmine aasta Taevaskojas me juba saime õiendada, et teeme nii varajasel ajal lõket (no aga see oli lõkketegemiskohas), nüüd siis juba tõstame keelumärke ja kui metsavahid meid avastavad, ega me vist enam palja õiendamisega ei pääse:P Priit arvas ka, et äkki on keelumärk ka metsiste paaritumisaja pärast või midagi taolist. Eelmine kevad ajas metsis Erkkit keset teed taga ja meie Maarikaga kiljusime:D a me siis ei olnud keelutsoonis ega kaitsealal, vaid lihtsalt kruusateel, kus peale meie jalutas ka metsis. Ent see keelumärk võis olla ka metsaraie pärast, aga me ei saanud ju ka lihtsalt ringi pöörata ja uut tegevuskava välja mõelda. Pealegi me ei ole inimesed, kes lärmavad ja lagastavad, vaid istume ümber lõkke ja tsillime ja püüame võimalikult vähe ümberolevat loodust ja kohalikke elanikke häirida. Laagriplatsile jõudnud, seadsime end sisse ja algas õnnitlustseremoonia ja kingituste üleandmine. Urmase ja Annaliisa poolt kingitigi Metsatöllu uus plaat Äio ja mina koos Kaie, Leino, Sveni, Priidu ja Indrekuga kinkisime raamatu, mis jäi mulle silma, sest aastavahetuse peol Erkki ju rääkis veekristallidest, mis muudavad mõttejõul värvi, raamatus räägitakse DNASt, mida mõjutavad mõtted ja tunded. Erkki on meil ju alati olnud emotsionaalne inimene, kes usub müstikasse ja energeetikasse:) Niiet minu arvates oli kingitus kui rusikas silmaauku ja katsugu keegi vastupidist väita:D
Peale kingituste üleandmist läksid mehed Kukemetsa lähedal asuvat teist lõkkeplatsi üle vaatama, kuhu oli plaan hiljem edasi liikuda. Maarika tahtis metsas jalutada ja valasime rummi teele kaasa ja läksimegi koos Anna Liisa ja Leino ja Indrekuga metsaga tutvuma, jättes Kaie ja Sveni lõkkeplatsile kudrutama, sest eks noortel ole ju ikka vaja kahekesi olla:D Peagi leidsime võrratu päiksepaistelise lagendiku. Maapind oli piisavalt kuiv, et pikali visata saaks. Nii me seal istusime, igaüks oma kännu või mätta otsas. Mina viskasin Indreku eeskujul pikali ja lasin päiksel näkku paista. Tõesti, keset heledat kevadtaevast oligi lõpuks kevadpäike oma täies hiilguses, soojendamas meid pärast pikaleveninud talve. Ümberolevad kõrged puud kohisesid. Jalge ees sagisid sipelgad. Anna Liisa avastas ka kitsepabulad, mis oli kõige romantilisem asi minu jaoks seal raiesmikul. Nii nii soe oli ja mu ümber olid minu inimesed ja klaasis jätkus rummi ja nii see migreenihoog mul üle läkski. Mõni hetk on kohe väga väga ilus nagu laulab Jään Tätte, ja ta laulab tõtt, sest seal raiesmikul lesiminest mälestus jääb mulle veel kauaks meelde sama eredalt ja soojalt kui paistev kevadpäike ega vaju mineviku uttu, sest kui tihti sa ikka koged sellist ühtsust ja rahu inimeste ja looduse vahel nagu meil tookord. Kui rumm me klaasis poleks lõpuks lõppend, ega me siis poleks ka tagasi tulnudki:D Meie saabudes ilmusid tagasi ka mehed, kes olid kõigile korjanud kimbu sinililli ja mina nägin oma kurja väljanägemisega karvikust mehest maailma kõige nunnumat pilti, kui too hoiab sinilillekimbukest enda näo ligi ja ise naeratab mesimagusa õndsa naeratusega:D vat mis kevad inimestega teeb. Selgus, et teisele lõkkeplatsile minek on raskendatud, leppisime olemasolevaga, peagi oli olemas lõkkematerjal, peagi oli juba lõke süttinud, peagi valmisid esimesed vorstid ja meie Kaiega käisime kahekesi metsas nagu ka eelmine aasta Taevaskojas. Õhtuhämarus tõi endaga kaasa Moonika ja Tea ja Marta. Moonika oli tubli ja oli kodunt kaasa võtnud Erkkile sünnipäevakoogi ja kohvi, kook oli väga hea ja magus ja kohvi kange. Mul selline tunne, et järgmine aasta peaksin Erkkile lausa kaks kooki küpsetama, muidu ma käin täiega alla. Mulle meeldib väga külla minnes omatehtud söögikraami kaasa võtta, aga alati ei õnnestu ju aega leida. Ent ma loodan, et Erkki pikka viha ei pea ja loodetavasti on meil ees palju pidusid, millelel eelnevalt on minu pool töötav pagaritöökoda täies tööjõus ja peole minnes tuleb vaid riietelt jahu kloppida:D
Ahjaa, me isegi ju mängisime kuuma ja külma, peites ära sinepikastmega purki:P
ja nii me tähistasimegi Erkki sünnat tsoonis, keelutsoonis:D istusime lõkke ümber, vorstid ja saslõkid särisesid küpsetusrestil. Kõht oli täis ja tuju hea. Tea ja Marta istusid Erkki seljas, nemad ei istunud ümber lõkke:D neid vaadates jäi mulje nagu Erkki oleks mõni suureharuline puu, mille otsas on lastel hea turnida:P
Erkki peab oma sünnipäeva ilusaimal ajal, mil loodus jutustab meie muinasjutuvestjale oma kaunimat muinasjuttu peagi lõppevast talvest ja kõige uue tärkamisest.
Ainult ma ütlen seda, et olemasolevad autojuhid oleksid võinud eelnevalt Erkkiga kokku leppida umbkaudse aja, mil peaks asjad autodesse pakkima, et äraminek ei tuleks äkiliselt.
Tartusse jõudes meie õhtu jätkus UGs minu, Priidu, Erkki, Leino ja Maarikaga. Kõige varajasem lahkuja oli Leino. Enne kella kolme Leino veel helistas Erkkile ja ütles, et on ära kaotanud oma rahakoti. Asjade ärakoatamine ei ole üldse ju Leino moodi. Rahakotti ei paistnud kahjuks kuskil olevat, Erkki läks ka baaridaamile muret kurtma ja talle olevat kohe külge kleepinud Priidu sõnul väga kahtlase jutuga tüüp, kes olevat asja vastu suurt huvi tundnud ja kaastunnet avaldanud. Priidule ei andnud see mees terve õhtu vältel rahu, ta oli kindel, et on seda meest kuskil näinud, aga arvas, et ei saanud olla kasiino klient, sest siis ta teaks kindlalt öelda, et on tüüpi kasiinos kohanud. Lahkusime UGst mõnevõrra murelikuna. Järgmine päev helistasin Leinole, uurisin, mis ta rahakotist saanud on ja too teatas, et oli selle voodi alt leidnud koos suitsupakiga:D
Pühapäev oli idülliline, lugesin terve pärastlõuna ja õhtu Elo Tuglase päevikut. Mõelge, sel naisel olid ju kopsud haiged ja ta oli kopsupõletikus tihti ja 40 kraadise palavikuga ja oksendas öösiti ja ta mees ei jätnud ka siis oma harjumuspärast elu, kirjutas oma raamatuid ja käis oma seltskondlikel üritustel, sellal kui ta naine elu ja surma vahel kõõksus.

ja täna, uue nädala alguse puhul, ma tahaksin teid tervitada.
Meil on pidu keset metsa. Oleme võtnud oma parimad napsud ja oma lõbusamad peod pidanud ikka kuskil rabas või matkarajal:d mäletate me suvist retke Alam Pedjas, vihma sadas vaikselt ja Maarika pakkus tilliga keedetuid kartuleid ja õhk lõhnas värskelt:)