Reedel olin Siki ja Kristinaga Signel külas. Tegin oma kohupiimakooki, ainult et munakollaseid pidin suhkruga kaks korda suhkruga vahustama. Esimesed munakollased ei läinud miskipärast vahtu, tuli selline pudrutaoline ollus. Miks vahest juhtub nii? munad ei tohtinuks vanad olla, karbil oli parim enne 12. 04. Kui samast karbist uued munad võtsin, vahustusid need veidike paremini. ema arvas, et munad peavad külmad olema, aga miks keeksiraamatus näiteks õpetatakse, et kõige paremini vahustatuvad toasoojad munad, et neid soovitatakse lausa 5 minutit soojas vees hoida. A kook küpses ahjus ilusti ja maitses kõigile suurepäraselt:) Õhtu endaga jäin ka väga rahule. Klubisse edasi ei läinud, sest hoidsin end laupäeva jaoks, sest laupäeval pidas Maarika enda pool pidu, eelmisel aastal, täpselt 10ndal aprillil kolis ta Eerikale ja nüüd oli esimene aastapäev tema kodus. Laupäevahommikul ärkasin juba 10 paiku, plaanis oli Maarikalegi küpsetada kakao ja banaanikeeks rosin sokolaadipisaratega, ent avastasin, et olin eile õhtul kõik oma munad ära raisanud ja kui oleksin poodi uute järgi jooksnud, ei oleks ma kella üheks Lõunakeskusesse jõudnud, sest keeks pidi ahjus küpsema 1 tund. Kuidagi imelik oli minna külla ilma koogita, see oligi üldse esimene üritus, kuhu ma ei võtnud kaasa isetehtud küpsetist, aga ma lootsin, et vast see, et ma aitan Maarikal poest asju tassida ja ettevalmistusi teha, kompenseerib mu koogi puudumise. Jõudsingi 13. 00 Lõunakasse, kandsin oma uusi saapaid,mis olin spetsiaalselt klubitamiseks ja pidutsemiseks ostnud, siuksed mustad ja seemisnahksed, mitte eriti kõrge kontsaga, aga kui oled eelnevalt terve aasta tanksaabastes ringi paterdanud, annab igasugune konts tunda:P ent kõigelõbusam oli meil Maarikaga siis, kui ostukraam oli kandekottidesse topitud ja kooserdasime oma kontsasaabastel Lõunakeskuse juurest üle põllu Eerikale, maapind oli kohati täiesti vesine ja lisaks olid meile me kandekottide tassimine üle jõu, nii me siis olime seal kuradi põllul ja kirusime vesist maad ja raskeid kotte ja nautisime samas sooja päikesepaistet ja linnulaulu ja tundsime end kui Lihtsa elu Sille ja Triin:P oi kui õnnis tunne oli lõpuks korterisse jõuda:)
Maarikal oli kavas kokteiliõhtu, olime varunud selleks rummi ja gini. Ent Priit tõi ikkagi õlled kaasa:D
Avastasin enda jaoks Elo Tuglase päeviku, mis oli kirjutatud aastatel 1928 - 1941, see köitis mind niivõrd, et oleksin heameelega end nurka kerra tõmmanud ja päevikusse süvenenud. Ent mõtlesin, et külas olles peab ikka ju sotsialiseeruma, küll homme õhtu on aega omaette raamatuga peesitada. A kuidagimoodi pidu ei läinud minu jaoks käima, mulle tehti perenaise poolt lahjasid rummikokteile, sest eks Maarika isegi nägi, kuidas ma Rauli pool pärast oma uhket viinavõtmist järgmisel päeval näost valge olin ja oksendasin:P Samas ma olen tänulik, et mind niimoodi hoitakse ja püütakse iseenda eest kaitsta:) Ent lõpuks Raul tegi mulle õhtul hilja ühe kangema koksi, aga see ei läinud enam alla, mingi aeg tahtsin oma Saku kulda, aga sedagi suutsin juua vaid paar lonksu. Muidu mängiti Igorit ja Monopoli, aga üldiselt mulle säärased kaardi ja lauamängud ei meeldi, ma oleksin tahtnud lihtsalt olevikku nautida ja sotsialiseeruda, aga ma olin rohkem omades mõtetes kui oleksin tahtnud. Õhtupimeduse varjus liikusime Plink Plonki Kosmikuid ja Singer Vingerit kuulama. Meie matk kesklinna kestis umbes tund ja kohalejõudes olid mu jalad läbi, mis läbi, ent sellepoolest nägin okei välja oma tuunikaga, mis jakiga kandes nägi eemalt välja kui lühikene seelik ja Priit teatas, et mind on äge vaadata, et ma nagu mimmu olla:D Olin Plongis esimest korda, klubisse jõudes ilmusid kohe Kosmikud lavale ja mina leidsin end lava ees näppu viskamas, Erkki, Anna Liisa, Leino, Moonika ja Maarika olid kõik tagapool, ainult Raul viskas näppu koos minuga:D Mu jalad valutasid päris korralikult ja see rikkus mu jaoks pool kontserdimõnu ära, sest ma ei saanud nii vabalt tantsida kui oleksin tahtnud, nii ma siis lihtsalt toetusin mingi posti najale ja kuulasin ja vaatasin oma kalleid Kosmiku mehi. Ma olen nüüd vist juba kolmandat aastat käinud igal Kosmikute kontserdil Tartus ja kui ma neid viimane kord jälgisin, avastasin, et need mehed on lava peal kogu aeg ühesugused. Ikka ühed samad viisijupid ja üks sama miimika. Ainult naised, kes neil pärast kontserti käevangus ripuvad, on olnud erinevad:D A jah, Kosmikud ei paku üllatusi, vaid stabiilsust.
Singer Vingeri ajal istusime Leinoga suure trükimasina peal ja kõlgutasime jalgu ja kuna ma bändi ei näinud, siis ma vaatasin rahvast ja mida rohkem rahvast ma vaatasin, seda enam halvemini ma end seal klubis tundsin, sest ma ei näinud mitte ühtegi isiksust, ainult joogine hall mass, kuhu ma miskipärast ei suutnud sulanduda ja tundsin end kui võõrkeha. No seal olid kõrgetel tikkontsatel ja miniseelikutes mimmud ja suured kiilakad mehed ja olemasolevad karvikud näisid ka pigem pseudokarvikutena, sellised õllesed ja jauravad ja nad lihtsalt ei olnud sellised nagu on ehtsad karvikud rokiklubis. Isegi kaklus oli suht meie jalge ees ja ühel hetkel oli kõik nähtu ja toimuv mulle niivõrd vastu, et põgenesime Leinoga õue värske õhu kätte. Leino jagas mu tülgastust. Igatsesin oma kallist rokiklubi, kus kõik ekstreemse välimusega karvased ja sulelised on nii omad. Ma olen rokiklubi tüdruk. Ihust ja hingest, nüüd ja igavesti. Signe ja Siki ja Kristinaga võin Maasikas käia kord kuus tantsimas, aga minu parimad peod on alati olnud rokiklubis. Aamen!
Peagi liitus meiega mu kallis Priit, kes tuli õnnelikuna linnast, purjus ja burks näpu vahel, teine olla hea õhtu veetnud ja Pirol punkaritega sõbrustanud. Talle ei paku Kosmikud ammu enam pinget ja eile ma mõistsin esimest korda, miks.
Pärast kontserti ilmusid kõik mu ülejäänud kullakesed õue, tegime viimase õlleringi ja kolme ajal öösel väljas istudes ja Priidu õlut ära juues ja vist esimest korda tundsin, et talveööd on möödas ja suvi oma pikkade välipidudega on ees. Juhhuu!
Kui me Maarika pool olime, kas me üldse tema ja ta iseseisvuse jätku terviseks klaasi tõstsime?