Nädala filmikavasse mahtusid ära Langoljeerid ja Dracula. Viimase kohta teatas Priit, et pole seda kaua aega näinud ja võiks üle vaadata, mina alguses turtsusin ega tundnud mingit ülevaatamise vajadust, ent pärast pidin oma sõnu sööma:P ma ei oska öelda, mis ajal ma võisin Draculat esimest korda näha, aga ju ma pidin siis õige noor olema, sest tollest esmasest vaatamisest ma ei mäletanud suurt midagi. Nüüd aga olen ma ülimalt rahul eileõhtuse filmivalikuga ja hommikul tööle sõites aina õhkasin ja hõljusin pilvedes, sest et Bram Stokeri Dracula on ju nii mõjusa atmosfääriga lugu armastuse äratundmisest. Iseenda olemuse äratundmisest ja oma saatuse äratundmisest ja selle omaks võtmisest nii heas kui kurjas. Dracula loo kangelased kohtusid siis seekord kurjas, aga nende algne olemus ei pärinenud ju kurjast, vaid nad olid kurjusesse langenud välistegurite mõjul, puhta armastuse ülev tunne teineteise vastu oli säilinud neis mõlemais, taaskohtudes see tõusis fööniksina tuhast ja viis nad lõpuks kauaoodatud rahusadamasse.