Lisaks olen vaimustuses eilsest päevast, käisin Maarika ja Erkkiga Nooruse galeriis Ülo Valgi loengul. Väike tagasiränne aega, kui inimeste elu kulges päikesetõusust päikeseloojanguni ja videviku saabudes koguneti tule ümber jutte vestma. Ja oli ka vahelduseks hea olla teistsuguses keskkonnas teistsuguses seltskonnas, tööl on ju päevast päeva samalaadsed probleemid...

Õhtul kodus lugesin lõpule Dan Simmonsi Hyperioni. Ma varem polegi fantasyt lugenud, Hyperioni suutis kaela määrida Priit, kelle lemmikumaid raamatuid see olla. Algus oli raske, tekstis on palju võõrsõnu ja arusaamatuid mõisteid. Ent kui jõuan palverändurite lugude jutustamiseni, siis kulgeb lugemine üllatavalt kiirelt, sest inimeste jutustustele on alati kerge kaasa elada, on ju tunded ja mured alati olnud universaalsed, vahet pole, kas neist jutustavad siis vana maa või tundmatu kosmose elanikud.
Kui Maa elanikud süüdistavad oma hädades jumalat ja teevad tema juurde jõudmiseks palverännakuid, et leida vastuseid oma küsimustele, siis kosmose elanikud on teel Veristaja juurde, igaüks kannab endas kaasas oma minevikku, oma küsimust, mille kohta kõik arvasid, et nad ei räägi sellest kunagi kellegile, ent rännak on pikk ja pikkade õhtute sisustamiseks iga palverändur pajatabki oma loo. Külmaks ei jäta mitte ükski lugu ja viimane jutustus näitab tervet ettevõtmist hoopis teises valguses. Atmosfäär on melanhoolne, õhus on huku maik ja kõikidest ränduritest on kahju ja tahaks aina, et nad jõuaksid oma rahusadamasse. Nüüd seda sissekannet kirjutades meenub Kivirähu "Mees kes teadis ussisõnu" ja sealse ühe viimase pealtüki algus lausega, et me alustame võistlust, mille me kaotame niikuinii.
Ma paneksin küll Hyperioni oma raamaturiiulile ja tõenäoliselt loen ka teisegi osa, sest ma tahan teda, mis neist kõigist edasi saab ja kas imikuks muutunud Rachel jääb ellu.
Priidule aitähh hea lugemissoovituse eest:) 2010 aasta esimene raamat, juhhuu.