see oli kolmapäeva õhtul, kui ma läbi lumesaju tulin kodu poole. kuna lumi sadas otse vastu nägu, olin sunnitud maha vaatama ja mida enam ma kõndisin, seda enam ma märkasin kuivõrd pehme ja kohev ja valge on äsja mahasadanud lumi. korraga tuli nii hea tunne kontidesse, rõõmustasin äsjaalanud puhkuse üle, rõõmustasin tõsiasja pärast, et mul ei ole vähki ja et mu ühelgi kullakesel pole mingit tõsist haigust, et mul on kõik jõulukingid olemas ja et mul on maailma usaldusväärseim mees. nii ma siis sumpasin õnnelikult lumes ja hüppasin lumme ning mängisin iseendaga lumesõda, et meelde tuletada, et lumi on tegelikult külm ja märg, aga kui ma lund paljaste kätega pihku võtsin, muutusid hiljem käedki soojaks ja koju jõudes olin õnnelik, et jaladki jäid kuivaks ja nii ma siis rõõmustasin oma alpide üle ja et varsti tuleb priit külla. jai!lumi!jõulud!talv!armastus! ja see kõik on mu elus olemas!

ja praegu on mul seda teksti eriti hea kirjutada, sest äsja lahenes üks arusaamatus minu ja mu kõige kallima kullakese vahel. need on tõe´poolest ilusad jõulud!:)