Talv algas eile sampusepudeli avamisega Toomel ja Maarika hüppas ja kargas ja karjus: "Talv, talv, talv". Talveliuigusid lasime ka suurte kilede peal, mida Erkki oli kaasa tassinud. Kelgutamisega alustasid muidugi Erkki ja Maarika, minul tuli selline kramp sisse, et endalgi oli veider, aga ma tõesti lihtsalt ei saanud, kohe mitte kuidagi. Kusjuures kummaline, sest Norras meeldis mulle kelgutada väga ja seal ma snowtuubisin ka ja isegi selg ees ja see oli tõeline adrelaks, pean mainima.
Kassitoome nõlvad tundusid järsud olevat:P Meenus sõit Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse, kui ma bussipõrandal värisesin, sellal kui teised kõik rõõmsalt vaateid ja kõrguseid filmisid:P Lõpuks võtsin julguse kokku ja otsisin endale kõike ohutuma väljanägemisega väikse künka, et kasvõi tunnetust kättegi saada. Hiigelkõrgete kassitoome mägede tippude otsa ronimisega oli samuti raskusi, lõpuks pakkusid mulle abi väikesed poisid, nii kümneaastased, kes teatasid, et neil on väga sefid saapad, ja üks ägedate saabaste omanik tuligi mulle poolele teele mäkke vastu ja aitas mind üles:D Lõpuks ma ukerdasin oma künka otsa ja pärast sampusejoomist ja julguse kokkuvõtmist tegin oma esimese liu:P Maarika ja Erkki kelgutasid vahepeal küll põlvili, küll selili, küll kõhuli, küll selg ees ja tagurpidi. Kui juba proffkelgutajatel oli Toome järskudest nõlvadest küllalt, liikusime edasi, kus oli laugemad laskumised ja Erkki teatas, et kui ma ka nüüd oma julguse kokku võtan ja mäest alla lasen, olen kõva mutt:D Mul kulus muidugi sisseelamise aeg ära, mägi niiväga järsk ei tundunud, aga ma kindlalt uskusin, et midagi on, mis teeb asja ettearvamatuks, sest mitmed kelgutajad käisid käna:P Meie lähedusse ilmus paarike ja tüdruk oli samuti niivõrd ähmis ja pabinas ja kui ta lõpuks oma kelguga tegi teise liu, siis ta käiski ümber ja sõitis üle oma käe...tüdruk oli põlvili lumes ja ta peigmees ei jõudnud teda ära nunnutada. kantseldas nagu väikest last ja seda oli hiiglama armas kaeda:) Muuseas, needsamad ägedate saabastega posid ilmusid ka meie nõlvade juurde ja üritasid oma kilega alla sõita, mis eriti ei libisenud ja Erkki andis neile ühe meie kiledest ja tegi neile hoogu ja poisid sõitsid ja lumi lendles nende ümber. Ja lõpuks, kui olin sisse elanud ja jõudu ja julgust kogunud, tegin omagi liu ja pold häda midagi.
Mida õhtu edasi, seda enam näpistas külm tuul sõrmi ja varbaid ja põsedki punaseks ja kui ta näpistused juba liiga tugevaks muutusid, korjasime oma kodinad kokku ja Erkki Love Machine sõidutas meid kodu poole.
Nii ägedat talve algust pole ammu olnud:)