Kahju, kiire on, tegelikult tahaksin rohkem kirjutada sellest, mis mind rabas niivõrd, et filmi viimase pooltunni ajal ma olin täiesti liikumatu ja sõnatu, ei julgenud õieti hingatagi, istusin hüpnotiseeritult ekraani ees nagu väike soolasambaks tardunud jobu ja pärast, kui lõpusupakad jooksma hakkasid, oli kuidagi eriti imelik taas argiõhtus olla, ma ei teadnud, mida öeldavõi kuidas olla, sest tundsin, et kõik, mis ma teen või ütlen, rikuks lummuse, kus ma alles hetk tagasi ennastunustavalt viibisin.