Kui Marii laupäeva hommikul üles ärkas, oli tal pea jõudnud juba valutama hakata. Parem kaelapool oli kange ja tuikas. Totaalne nuuks. Kui pimedus tuli tuppa, valu vabandas ja läks ära. Nördimus jäi. Oli ju plaanis Rakverre kallile Lempsile külla minna, aga vot siis. Minusugune peab vist spontaanselt elama ja minema jne, siis vast ootusärevus ei tule, on vaid elevus. A vast oli asi ka metsikus töönädalas, kolmap ja neljap olid meil totaalselt tõsiseid haiged, rinnavähkide järelkontrollid, kui oli vaja võtta ühel patsiendil mitu biopsiat (koest tükk, et näha, kas veel kasvaja kasvab) erinevatest kohtatest, ja selliseid inimesi käis nii viis tükki järjest, ja silmakasvajad, mida ma kardan kõige enam, sest ma ei julge otsa vaadata inimesele, kelle nägu on moondunud, ma surun oma ehmatuse alla ja harjun ruttu ära, ent hing jääb ikkagi alati esimeseks sekundiks kinni, selline tunne, justkui esimest korda näeksin füüsilisi defekte. reedel oli graafikumuudatus, sest kahel töötajal olid lapsed haiged ja mind tõsteti teise vastuvõttu, kus õnneks käidi peamiselt ainult sünnimärke kontrollimas, ent telefon helises terve päev ja inimesed küsisid oma analüüside vastuseid, midagi hullu ei olnud, ent kella poole kümnest kuni kolmeni oli koguaeg pidev tegevus, kõik küll laabus ilusti ja puha, a pärastlõunal ma kohe tundsin, et olen kui tühjaks pigistatud sidrun. Kodus magama jääda ei saanudki, sest ülemistel naabritel oli nii aktiivne kolisev tegevus. Peab kõrvatropid muretsema. Me Mannaga koguaeg räägime, kuidas meid ülemised naabrid häirivad, ma olen viinud ka kirja neile näpu vahele pistnud, aga ei miskit, ilmselt me peame lihtsalt minema ukse taha mölisema. sest laupäevahommikuti me ei ärka kunagi siis kui ise tahame, vaid ikka naabrite kolina peale. neil on koer ja ilmselt nad viskavad neile palle ja asju, mis kõva ja järsu kolksatusega põrandale kukuvad. Reedeõhtul Priit natuke küll puhus elu mulle sisse, ent samal ajal kurvastas ta mind teadmisega, et temagi peab laup hommik vara ärkama, et kl 8 tööle minna. ja nii ma siis ärkasingi laup hommikul üksi, ainult pea ja kaelavalu ja kolistavad naabrid olid seltsiks.