Patsiendid päriselt toovadki meile tööle iseküpsetatud sooja leiba, pirne ja jõhvikaid ja pohlamoosi. Ent kõige armsamad on mutikesed ja papid, kes annavad pihku väikese läti või vene sokolaadi, mis poes maksab umbes viis krooni või nii.
Hehe, mõelda vaid, et eelmine aasta lebotasin samal ajal Hispaanias. Vaba ja vallalise ja brünetina. Tutvusin marokolastest ja türklastest poepidajatega ja käisin nendega õhtustamas, sain hoida suurt anakondat kaelas, päris elus madu, kes lõhnas vanilje ja kala järgi:D ja rannas lasin endast nudistidel pilti teha, ent kobe ja lõbus mees oli:D.
Eksisin ära Arlesis, telefoniaku oli tühi ja Gabrielale helistada ei saanud ja seega hüppasin tänavatel ligi kõige ilusamatele meestele ja küsisin, kas neil on Nokia telefoni, aga kõigil oli ju Alcatel, lootsin, et äkki saan oma telefoni sim kaardi ära vahetatud kuskil laetud nokias, aga see plaan ei läind läbi, sest mitte üksi kohalik tel ei tunnistanud mu simi:P
Lõuna Prantsusmaalt Itaaliasse sõites läks süda pahaks. Prantsuse Püreneed meeldisid palju rohkem kui Itaalia alpid. Püreneed olid siuksed sõbralikumad ja muhedamad ja laugemad, ent Alpid kõrgusid pilvetesse ja nende mägiteedel ringi tiirutades tuli surmahirm naha vahele, ent nüüd ikka nii hea tunne on tagantjärgi mõelda, et need künkad on oma silmaga ära nähtud ja näpuga järgi katsutud.