Hetkel olen omadega läbi. Isegi eilsel sõpradega koosveedetud õhtul tuli kontidesse säärane roidumus ja uni hiilis ligi, samas ka Erkki ja Leino ja Priit olid kuidagi vaiksed ja loiud, kõigil oli tihe päev seljataga. Õhtul enne magamajäämist ma kohe tundsin, et peaks peavalutableti ära võtma, lootsin, et vast puhaste linade vahel ja kaisus olles läheb hommikuks paremaks, aga äkää. Tänane hommik õnnistas mind migreeniga ja vastuvõttu tuli patsient, kellel polnud alalõuga ja lisaks oli tal parema rinna peal suur kobarjas kasvaja, mis oli nekrotiseerunud ja haavandunud. Mädahais on üks asi, millega ma iialgi ei harju, ja katsu sa siis inimesega rõõmsal näol tegeleda, kui ka su oma organism tigedalt fakki näitab. Jätkan halisemist. Kunagi augustikuus külastas meid patsient, kel oli vasak silm suu juurde alla vajunud, kuna silma kohal kasvas mühinal hiiglaslik tuumor, mis tervet tema näo struktuuri muutis või nii. ja ta oli 4 aastat sellega lihtsalt elanud ja leppinud, et silma kohal midagi toimub! nüüd sis oli arsti juurde tuld, kuna tundis, et see asi, mis tema silma kohal on, häirib silmanägemist.
ideeliselt ma ju peaksin olema töötand meditsiinis juba nii pikalt, et mind miski füüsiline ja vaimne defekt jne enam kõigutada ei tohiks, aga alati kui selliseid füüsiliselt muundunuid inimesi näen, siis see oleks justkui esimest korda.
Ma nii ootan nädalavahetust, mil on kavas oma tervete ja tugevate kullakestega rappa minna ja õhtul sauna. Värske õhk ja kosutav seltskond. Elagu!