Roosi nime peab väga rahulikult lugema, ent samas ta kingib palju meeldejäävaid ja hingeminevaid hetki. See pole mõni lihtne kriminull, mis võimaldab mõttepausi, tekst nõuab kaasamõtlemist.
Ütlen ausalt, et mind jättis Roosi nimes see krimivärk külmaks, sealsed sündmused arenesid aeglaset ja huvitavaks läks asi alles siis kui lõpplahenduseni jõuti, siukene kõhedaks tegev lugu vanamehest, kes sooritas saatanlikke tegusid, sest ta armastas nii väga oma tõde, et oli valmis ükskõik milleks, hävitamaks seda, mis oli tema arvates vale.
Ent mulle väga meeldis lugeda Adso sisemaailmast, tema joovastusest ja kurvastusest, kui ta külatüdrukusse ära armus. Või ka munkade jutustustest Franciscusest, joachimiitidest, spirituaalidest, vennakestest, minoriitidest ja sellest veidrast, sõgedast, kirglikust, meeleheitlikust ja omamoodi lummavast vend Dolcinost, kes mässas Rebelliuse mäel 14 sajandil Itaalias, elas seal üle paar külma talve ning lõpuks sõi oma kaasalasi, sest midagi muud polnud süüa, ent ikka keeldus alla andmast ja kui ta lõpuks kätte saadi, hukati see tüüp päris valusalt. Dolcino igatses samas parema maailma järgi, kus valitseksid rahu ja armastus ning kus kirik ei oleks ülekohtune teisitimõtlejate suhtes ega kuhjaks mõttetult varandusi kokku, ent ta kukutas vanat maailma vägivalla läbi, ta elas vägivallas,suri vägivaldselt ega jõudnud kunagi oma igatsetud sihtideni. Kui ta oma unistuse elluviimise nimel ei säästa enda ega teiste elusid, siis kes hakkab elama tema unistuses? Kes tunneb kättevõideldud asjadest rõõmu, kui kõik, kes selle nimel võitlesid, on surnud? Nja, kummaline on see utoopia unistus verevalamise teel.
Ja kõige lõbusam peatükk oli viienda päeva kolmas tund, kus leidis aset diskussioon Jeesuse vaesuse üle, alguses oli vestlus viisakas, lõpuks olid delegatsioonide esindajad omavahel ägedas tülis ja asi meenutas pigem turul peetavat turumüüjate sõimu, siis ütles oma sõna sekka William, pühadused rahunesid maha ja kõik väljendasid lootust, et kirik muutub ühtseks, nõudsid õigust ja ülistasid siiralt teoloogilisi ja üldtunnustatud voorusi.
Williami ma armastasin üle kõige siis, mil ta teatas Adsole, et "Antikristus võib sündida jumalakartusest endast, ülemäärasest jumala või tõearmastusest, nii nagu ketser sünnib pühakust ja kurjast vaimust vaevatu sünnib prohvetist. Karda prohveteid ja neid, kes on valmis surema tõe eest, sest tavaliselt lasevad nad endaga koos surra ka väga paljudel teistel.
Võib olla on igaühe kohus, kes armastab tõde, naerda tõe üle, panna tõde ise naerma, sest ains tõde on õppida saama vabaks hullumeelsest tõejanust". (lk 469)
Mannale panin kõrvale peatüki, kus William seletas, kuidas tõenäoliste vigade kaudu küsitava tõeni jõuda, sest Manna on meil suur uurija ja tõe väljaselgitaja.
Priidule pakuks kindlasti väga suurt lõbu Adso unenägu Cyprianose õhtusöömaajast, seal oli kogu piibli ja kloostriseltskonna väärikatele tegelastele antud jabur ja lõpuks ometi inimlik pale, no näiteks Maarja oli emand, kes aina nõudis veini juurde, sest tema tobe poeg Jeesus ei tahtnud muuta vett veiniks ja Jeesus ise käis ringi tuvirüüs ja narris Juudast, et too ei oska teha Jumalale meelepärast nalja:D
Kui Priidule olen jutustanud kloostri munkadest, Ubertinost, kes surus endas alla armastuse oma naise Clara vastu, et saada vastuvõtlikuks armastusele Ristilöödud Kristuse vastu, rohusegajast Severinusest, kes kasvatas taimi laboratooriumi jaoks, noorest Uppsala Bennost,kelle teadmisteihalus varjutas selge mõistuse ja kes tahtis üle kõige lugeda raamatukogus just neid raamatuid, mida raamatukoguhoidja talle kunagi ei lubanud lugeda, Salvatorest, kes oli enne kloostrisse asumist hulgusena Euroopas ringi rännanud ja ühinenud varatute inimestega, kellele ei tähendanud mõistlik meel ja seadused enam midagi, olles vabad kohustustest, silme ees ähmane unistus tõotatud maast, käisid läbi külade ja linnade ning võtsid endale kõik, mis kätte said ja Salvatore jutustas ka vaenust juutide vastu,sest juutide käes olid temameelest varandused, mis oleksid pidanud kristlastele kuuluma ja Salvatore rääkis metsikutest tapatalgudest juutide seas nagu oleks tegemist kõige voorusliku ja malbema teoga, meeleheitlikust keldriülemast Remigiost, kes samuti oli olnud Dolcino jõugus ja kelle jaoks see mäss oli olnud vabaduse õhu sisse hingamine, olgugi, et tuli aeg, mil ta pidi oma mineviku läbielamiste tõttu elu andma, ent ma arvan, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest oli ta ju liitunud Dolcinoga omal vabal tahtel ja Adsost, kes oli tegelikult suur unistaja ja Williamist, kes uskus siiralt mõttevabadusse ja vabasse tahtesse ajastus, mis propageeris kõike muud kui mõttevabadust ja vabat tahet,
igastahes Priit on siis nii ettevaatlikult küsinud, et kas ma tõesti võtan neid tegelasi tõe pähe. Njah, ma ju muidugi annan endale aru, et kõik eelpool nimetatud olid ju võimalikud, mitte reaalsed inimesed, ent ma loodan, et on ikka veel inimesi, nii 14 sajandil kui ka tänapäeval, kes mõtlevad ja tajuvad elu nagu William ja ma armastan Ecot väga, sest tema nägi und sellest 14 sajandi Itaalia kloostrist ja Williamist ja Adsost.