Reedeõhtul olime tagasi Alam Pedja looduskaitsealal, Kirna matkarajal, Pedja jõe kaldail, teekond kulges metsa ääres ja heinamaa vahel, vahest ka läbi metsa. Päikese veeremise ajal kõndisime ja ilus oli, kui laskuva päikese kiired helklesid põõsastes, võsas ja puude alumistel oksadel, kuldne rohelus lokkas. Me teekond lõppes, kas oli see Altoja? vahitornis, see oli ka Pedja jõe kaldal, torni ümber oli niidetud murulapp, mis oli ümbritsetud puudega, seal lõkkeplatsil me siis istusime ja sõime kaasavõetud head paremat ja sääsed ja parmud sõid selle eest meid, toiduahel rokkis. Need kohalikud olid nii agressiivsed ja näljased, et laskusid valimatult kuhu ja sõid mida aga kätte said, üks isegi istus mu huule peal, offi peale nad ainult kehitasid õlgu ja irvitasid kurjalt. Priit kommenteeris hiljem, et muidugi, kuna nad ikka Mariid ja tema sõpru reedeõhtuti õgida saavad:P Kõndisime maha pea 7 km, uhh, kui supermõnus oli jälle enesetunne pärast matkarada, kui juba Tartu poole tagasi sõitsime ja ühed külma (või no nii külma kui võimalik) õlleringid tegime. Läksin matkarajale suht loiult, olles töönädalast läbi ja ega peavalugi ei puudunud, tagasitulles oli nii reibas olemine, et...uhh!
A ausalt öeldes mets ja heinamaa niiväga minu teema ei ole, metsas olla on kuidagi ahistav ja vastik, tahan avarust, vajan rabat ja merd. õhku ja silmapiiri. A kõndimisel ja heal seltskonnal endal oli tervendav mõju ja ma tean nüüd, et Maarika, Leino ja Erkkiga oleksin valmis luurele minema iga kell. Ma ei unusta iialgi, kuidas me rahulolevatena vihmasajus Selli rabas pühapäevaõhtul tilliga kartuleid sõime.
Laupäeval saunatasin maal ja vihtlesin mõnuga, ent seda, mida ma tundsin eelmisel pühapäeval pärast rabamatka ja sauna, see enesetunne paraku ei kordunud.Pühapäeval tuli lõpuks Priit kh oma maalt tagasi, uiiii!
Nüüd see nädal möödub kiirelt Tartuffiga ja reedel tuleb Lembe:D uiii!