Pühapäevaõhtu käisime Alam Pedja rabas. Kõige eredam meeldejäävam hetk oli siis kui korraldasime pikniku ja kerget vihma sadas ja sõime tilliga kartuleid ja kurke vihmasajus. Või kui vaatetornis jalga puhkasime sealse paksu palklaua taga ja kuulasime vihma ning vaatasime loodust. Matka lõppedes läksime mu ema lahkel kutsel suvilasse sauna ja katsetasime piparmündivihtasid. ja enesetunne, mis oli pärast sauna...uhh...ma ple seda tundud mitte ühegi koduse vannitoaprotseduuri järgselt. Isegi mitte külma dussi alla minek ple see ja ka kui muidu olen saunas old, ple midagi säärast tundnud...kõik kondid ja lihased olid pehmed ja lõdvestunud ja olla oli nii kerge, keha oleks justkui vabanend kõikidest toksiinidest, see oli totaalse puhtuse ja värskuse ja kerguse tunne. Kas asi oli rabas ja vihmas ja vihmasajujärgses magusas õhus või piparmündilõhnas, mis levis üle saunaruumi või vihtlemises? Ja miuke rammestus hiljem ligi hiilis ja voodisse jõudes uinusin otsekohe, mis on pühapäevaõhtu kohta äärmiselt ebatavaline.
Nüüd oleme selle kevade ja suve jooksul käinud neljas rabas, alguse sai me rabaarmastus Erkki sünnal aprillis Valgesoo rabas, mil päikeseloojangu ajal viskit rüüpasime, siis minu eestvedamisel Endla ja Meenikunno raba maikuus ning eilne Alam Pedja. Reedel on plaan jälle mingi uus koht kaardilt välja vaadata, et lõpetada töönädal väärikalt:D elagu rabad ja saun!