Laupäeval ma siiski ei sattund Kallastele, vaid võtsin oma möliseva Manna ja sattusime hoopistükkis Vapramäe matkarajale. Ja kuidas me esimese asjana kohe kohvitama hakkasime ja piknikku pidasime, sisse elasime:D ja kuidas me siis lihtsalt jaurasime metsas ja siis ma nägin neid nummerdatud poste, kus oli number ja väike jutuke ja Manna nägi puid, mis olid kaunistatud triipudega ja siis me ühendasime need omavahel ära ja hakkasime otsima veel triibulisi puid ja nummerdatud poste:D Tahtsime jõuda nr 22 juurde, kus pidi olema muinasaegne matmispaik, ringikujuline, Jaagupi kalmistu III - V sajand eksju. Kogu matkaraja pikkuseks pidi olema 10 km ja me arutasime, et kas 10 km üks ots ja edasi tagasi 20 ja panime vaimu valmis ka veel ühe 10 km jaoks siis:d Soe, niiske ja peaaegu et magus õhk tegi uimaseks, mina loivasin rahulikult, Manna oli äksi täis ja sportis ees, minu matkahüüuks sai öko rulz ja Manna jauras muudkui, et lets get naked, miks, keegi ei tea. A äge oli kõmpida, vahvad olid metsalagendikud ja Hundikurgu nimeline koht ja kõikjal kasvavad sõnajalad ja sinised ja kollased lilled ja metsmaasud olid õites. Pärast kahetunnist kõmpimist ilma pausita olime lõpuks nr 16 juures ja eriti õnnelikud, arvasime, et varsti näemegi Jaagupi kalmistut ja siis läksime uuesti triibuliste puude järgi ja keerasime vasakule ja jõudsime miski suure kruusatee peale ja Manna arvas juba, et uus lõkkekoht ja et teeme ilmselt kohvipausi ja siis selgus hoopis, et olime tagasi posti juures nr 1, kust algas meie kuulsusrikas retk maa ja mere taha:P Nagu nii suur hämming valdas ja saime aru, et see rada on ringikujuline ja üleüldsegi. Kalmistu leidmisrõõm jääb järgmiseks korraks. Hilisem piknik kulus ära ja jaurasime edasi juba maanteel, bussi oodates. Bussipeatuses oli loomade varjupaiga teadaanne leitud koerte kohta ja mind ärritas kohutavalt, et tropid olid muidugi sildi lollakalt katki rebinud, nii et telefoninumbrid olid arusaamatud. Mis rahval viga on, et sellistes asjadest ei hoolita?
Õhtul kodus lugesin lõpuni Avaloni udude kolmanda raamatu ja alustasin neljandaga. Ja siis tulid juba külalised ja panin kullakesed Mamma Miat vaatama.
Pühapäeval jalutasime Kaiega Emajõe ääres ja siis ilmus Priit kh oma firma suvepäevadelt tagasi. Uhh...just SIUKESTE kokkusaamiste nimel nagu eile oli, tasub küll nädalavahed eraldi veeta:)