Saingi Avaloni esimese osa lõpuni loetud. Mnjaa. Seal oli mõningaid häid ütlemisi, mis mulle meelde jäid, näiteks, et kui mees ei suuda hoida oma naise head tahet ja truudust, siis ta ei väärigi seda või et mehed on nagu imikud, kes vahivad ainult naise kummis rinda või et naise valatud pisaratest ei jää kogu maailmale mitte ühtegi plekki või et mitte ühelegi naisele ei meeldi teada saada oma mehe tegudest turuplatsil.
Ent Gweni ma jätkuvalt ei kannata, Morgaine´i armastan tema sisemise küpsuse ja välimise jaheduse ja vägagi käänulise saatuse pärast, Arthurist ma ei saa ikka aru, minumeelest ta on lihtsalt vabameelne, pigem on Lancelet kahtlasem, Kevin meeldib mulle, tema liha on nõder, ent vaim mitte üldse nii nõder, väemalt oli ilus, et ta Morgaine´i aramstas ja selle naise hinge terveks tegi. Taliesin on neutraalne tüüp, kes pole ei hea ega halb, vaid ta lihtsalt on, nagu pikk vana jäme tammepuu, mis alatasa olemas on olnud ja mille jõulise võrestiku varju tulevad istuma igat sorti inimesed kogu maailmas. Igraine oli alguses võimas ja aukartustäratav, ent ma pettusin nii temas kui ka Utheris, kui nad koosolles oma druiidiusust loobusid, aga olid ju Nägemused need, mis neid kokku viisid? Morgause ja Lot olid täpselt paar parajaid, kes hoolimata oma liiderlikkusest elasid siiski ülimalt ausat abielu, kuna kumbki ei varjanud teineteise eest oma nõrkusi ja väemalt Morgause ei pidanud oma mehe tegudest kuulma turuplatsil. Väemalt nii mulle tundub asjade üle järgi mõeldes. Gwen oli neist igaljuhul palju hullem, palju silmakirjalikum, totaalne usuhull, pidades ennast veelgi kõvemaks kristlaseks kui Jeesus ise, ta tundis alatasa oma tegude pärast süüd ja sellepärast ma teda ei kannatagi. Viviane on meeleheitlik tegelane oma karmide plaanidega, aga kas ükski riigivalitseja suudaks olla rahus, teades, et tema riigi mõjuvõim on hääbumas?
Tõstan pokaali ja löön kokku tühjusega ja alustan Avaloni udude teise osaga.