Pärast eileõhtust kinoseanssi muigas Erkki laia irvega, et no lähme ikka Hispaaniasse tagasi, aint rikaste linnaosast hoiame nüüd eemale:P
Ajee.
"Tsoon" oli karm reaalsuse laks, midagi siukest, mis toob maa peale tagasi. Lugu tõest ja õigusest, mõtlematututest pättustest, mida noored poisid ikka ja alati teinud ju on, ent mis tookord kujunes tegijale liiga saatuslikuks ja linnakodanikest, kes on endale rajanud eraldi linnaosa, kust pääseb sisse ja välja aint mingi kindla dokumendi ettenäitamisel. Need rikkurid ei mõista nalja ja nad teavad, et raha paneb maailmas asjad alati paika. No ideeliselt mitte midagi uut eksole, aga lihtsalt:P
Kusjuures neist rikkuritest veel niipalju, et neil kel olid endal lapsed, olid kuidagi mõistlikumad ja häbitunne oli mingil määral säilinud. Kui mitte enda, siis just laste pärast ja nende ees. Tundsid, et on neile otsekui seletuse võlgu ja tahtsid, et maailm oleks positiivne, mitte negatiivne. Ent miskipärast nad olid jõuetud ega suutnud oma sõna maksma panna. Lastetud üksikud tegelased olid kõige agressiivsemad, neil pold häbi ega süütunnet ja nad panid maailma paika, vägivalla, võimu ja rahaga.
Pold üldse roosiline film. ja mind häiris asjade lõpplahendus. Elagu korruptsioon. Elagu raha.
Hirmul on suured silmad ja täiskasvanuna on ju lahe minna kambaga 16 aastase poisi kallale.
No kui teile meeldivad krimkad ja põnevikud, siis peaks teile see film ka peale minema. Romantikute jaoks liiga vastik värk, kui tahate pilvedel edasi hõljuda, leidke midagi muud vaatamiseks.