Eileõhta sai Ateenas ära nähtud film nimega Disko ja tuumasõda.
Mul ikka krdima hea meel, et kogu see vene aja õudus on minust mööda läinud.
Samas äge oli näha seda eestlaste kambavaimu, elavhõbeda antennide leiutamist, et aint soome kanaleid näha saaks ja kuidas lõuna eestlased sõitsid oma põhja eesti sugulastele külla, kui Emmanuelli näidati soome kanalitest. Imestan Kimli perekonna julgust, et nad oma tegevuses vahele ei kartnud jääda ja kuidas üks väikene poiss võis müüa kartmatult soome telku kavasid koolis ilma, et tal mingit prompsi sellest oleks tekkinud.
Mulle meeldis Aarma ütlus pärast filmi, et mis näib tõena, on tegelikult ka natuke väljamõeldis, ja mis näib väljamõeldisena, on tegelikult ka tõene.
Jap, küllap vist.
Mu eluke on viimasel ajal ise üks disko ja tuumasõda
ja tegelikult peaksin vist meenutama Artur Alliksaare lemmiktsitaati, et laulud moodustavad südametesse pesi nagu linnud ja lahkuvad mõnel väga varajasel hommikutunnil teadmata kuhu. äge oli ju eile kullakestega Püssis jututada pärast filmi ja diskotada ja Priidu habet sügada:D ent täna hommikul jäin samas ühe laulu võrra vaesemaks, pärast oma kohalikku tuumasõda, kui ühest mu kurva tuju ajendil kirjutatud sõnasabast võeti nii kinni ja visati pomm õhku, mis rebestas me mitme aasta vanuse pesa ja nii see laul lahkuski. mai taha sellest tegelt midagi enam kirjutada, liiga vastik ja valus ja hiljutine teema on see...
Kõik läheb nii nagu minema peab ja kõik läheb mööda ja valu tuimeneb mingi hetk.
a ikkagi.