Eileõhtul juhtusin nägema filmi "Dorian Gray portree". Keska ajal ma igastahes seda raamatut ei lugenud, seega oli ka film mulle uus. Ehkki kui ma eelmisel kevadel Toulouse Lautreci elulugu lugesin ja sillas olin tolle aja boheemlastest, käis peast küll läbi mõte, et peaks Wilde ette võtma, ent mõtteks see loomulikult jäigi.
Tegelaste omavahelisi jutuajamisi jälgides meenus mulle Fowles, kes kirjutas Daniel Martinis UK intellektuaalidest, nad olid samuti kõrgid ja üleolevad ja targutasid liiga palju.
Mind hämmastas üle kõige Wilde lõputsitaat, et tema unistuseks oleks olla Dorian Gray mõnes teises elus. Mulle isiklikult see tüüp ei sümpatiseerinud. Upsakas, kalk, ei hoidnud mitte kedagi, ähvardas oma ainsat sõpragi, arvas endast ma ei tea mida...oeh. Väljanägemine pold minu silmis ka suurem asi, filmis oli ta blond laiaõlgne tüüp, meenutas sellist ideaalset aaria rassi esindajat, keda Hitler oleks oma propagandaplakatitele pand ja ajas seega lihtsalt südame pahaks. A no selge, et Doriani käitumine oli äärmuslik, inimesed muutuvad selliseks siis, kui nad on üle elanud kaotusi, mille olulisust nad endale ei söanda tunnistada, sest nende ego tahab kõigist ja kõigest üle olla. a minumeelest terve see film oli leinast ja selle erinevatest väljendusviisidest, kes muutub hüperpassiivseks, kes hüperaktiivseks. Ent kõige hullem on siis, kui teed näo, et mittemidagi polegi lahti, et kõik on nagu ikka, tavapäraselt. Võiks julgemini omi tundeid välja elada, neid mitte karta, siis möödub mingi aja pärast ka lein ja elu jätkubki nii nagu ikka. Ent vbl Dorian tahtis niimoodi oma pöörase pidutsemisega Sibylile kätte maksta, sest ta ütles ju Sibyli surmast teada saades, et temast oli väga isekas ennast ära tappa, noh, et kui tapad enda ära, siis justkui ei hooliks enam nendest, kes peavad edasi elama. Ja Dorian saatis Sibyligi omal viisil perse ja rokkis ja rokkis, sellal, kui ta oleks tegelikult pidanud korraliku peatäie nutma ja naisele tema enneaegse surma andestama.
aga olgu, vaevalt et ma midagi uut suudan selle ammuse loo kohta öelda.
ja osav ma olen ka, volberdamise käigus suutsin oma kosmeetikakoti ära kaotada. endameelest ma ei võtnud seda käekotist mitte kordagi välja, küll aga mäletan, et UGs vehkis Aires mu ripsmetussiga, aga minumeelest ta pani selle käekotti tagasi. Noh, kui hästi läheb, võib mu kosmeetikakott ka Priidu juures ilusti olemas olla, ehkki ma ei mäletaks, et hommikul ärgates ma oleksin sellega asjatanud seal. Well, eks näis, mis saab, paanikaosakonda ma hetkel veel ei ava.