Andresele suured siirad tänud eilse filmiõhtu eest. Nägime ära Rentslimiljonäri. Sedasorti film, mis ikka naha vahele poeb. Tõest ja õigusest, lapsepõlvest, elukooli õppetundidest ja armastusest, mis võidab kõik. Mulle meeldisid seigad India agulielust ja kui kolm marakratti ennastunustavalt prahiga mängisid. Lapsed olid kui pärdikud, kes kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades kõõlusid ja kui prussakad, kes enesekaitseks suutsid ka kõige pisemasse prakku ennast nihverdada.
Kui lähete Taj Mahalisse, siis igaks juhuks võtke kaasa mitu paari jalanõusid ja mitu rahakotti, millest osad võivad siis sealsed kohalikud tatikad tuuri panna:)
Meiesugused küünikud ootasid muidugi teistsugust lõppu filmile, no vanem vend oleksi võinud jääda sigatsema või nad kõik oleksid lihtsalt surma saanud või kui politsei poleks seda kutti välja lasnud, süüdistades teda edasi pettuses.
Mitte, et ma ei usuks saatusepöördeid ja ootamatult tabavat õnne, aga alati on ju ka kuskil mingi konks.
Õhtu jätkudes olin oma agulikoertega Pirol. Tegelesin tõsiselt röhatamiskunstiga, olin juba vahepeal päris uhke ja rahul järjepidevuse ja kestvuse üle ja siis Daleios teatas armastusväärselt ja leebe pilguga, et tema röhatas nii kui ta oli 6 aastane ja arvas ka, et on siis hästi äge:P
Priidul hakkas must kahju ja õpetas mind, mõnel edaspidisel õhtul võtan jätkukursused.