Lugesin selle läbi.
Hea oli, selline neelamise raamat, kaasakiskuv, naha vahele poev, kohe lihtsalt peab teada saama, mis edasi saab ja siis äkki avastad, et ongi viimane lehekülg ja ikkagi tahaks teada, mis siis veel neist kõigist edasi saab, sest kõige põnevamaks ju läheb alles peale loo ametlikku lõppu.
Doctorow kirjutas ühendriikide 20. sajandi alguse elust olust ja kolmest perest, valgenahalisest ülemkesklassi perekonnast, tumedanahaliste perekonnast ja juudi immigrantide perest, kelle elulood olid omavahel läbi põimunud. Kõige meeleheitlikuma saatuse oli ta andnud miskipärast tumedanahaliste perekonnale, nad olid oma ajast ees, püüdsid saavutada sõltumatust, mis haledalt läbi kukkus. Valge perekond oli jõukas, neil oli nii raha kui ka aega, ent nad polnud õnnelikud, vaid pigem sellised tundlikud eneseotsijad, kelle hinges ei olnud rahu. Minu lemmik oli Lätist pärit sotsialistlik juut Tate ja tema läikvmustade juustega tütar, mulle meeldis Tate söakus, ta ei andnud eluraskuste ees alla, oma tütre nimel oli ta valmis milleks iganes ja mulle lihtsalt meeldis ka, kuidas ta oma tütart armastas, nii pimesi, jumaldades, tal polnud lapse heaks mitte millestki kahju, tegi endast kõik, et tütar unustaks ära sisserändajate agulielu raskused ja lapsepõlve traumad ja näljad, pidas loomulikuks, et lapsed peavadki elama vanemastest paremini, samas ta ei rikkunud lapse iseloomu ära ja jõudsid lõpuks oma helgesse päikeserohkesse tulevikku. Ilmselt neile head elu luues elas Doctorow välja oma unistusi ja lootusi, ent vbl ta kirjutas ka lihtsalt solidaarsusest juudid õnnelikuks, okei, mis seal ikka samas. Tatel oli värvikas saatus, tal oli nii nutti kui ka õnne, pürgis läbi raskuste tähtede poole, kuhu lõpuks ka jõudis.
a mnjah, julgen öelda, et te ei kahetse kui otsustate Doctorowd lugeda. See raamat on kõike muud kui tuim ja puine.