UGs mu kosmeetikakotti ple. Seal toolide alla ta kukkuda ka ei saand, sest istumiskohad on seal tihedalt koos või nii, ta lihtsalt pleks mahtund noh.
Ma ikka ei suuda seda jäädavalt kadunuks kuulutada, vaatan veel kodus ringi.
Ent siiski, kuidas saab selline asi käekotist õhku haihtuda? Oleks tegemist väiksema asjaga nagu võtmed või rahakott või mingi üksiku asjaga nagu huulepulk või midagi taolist no aru ma ei saa.
Ja kui see siiski kadus UGS ära, siis miuke naine söandaks võtta kellegi teise kaotsiläinud asjad endale ja hakata ise neid kasutama? Ma lihtsalt ise pole kunagi teinud nii ega mõista inimesi, kellelel vbl on see tavapärane, et mis vedeleb põrandal, see taskusse ja enda omandiks.
olks.

Headest asjadest kaa. Andresest on lahe meile teisipäeviti filme näidata. Järgmine kord võtame juustud ja veinid kah kaasa;)
Eile vaatasime August Rushi. Südamlik. Kohati liiga film, ma ei suutnud sündmustikku tõsiselt võtta, vahepeal igavlesin ja Priidu habemenäppimine oli palju huvitavam:D Kogu aeg kaasa küll ei elanud. A omad helged hetked olid seal. Kogu film oli kui kummardus muusikale ja muusikutele. Ja see lugu rääkis instinktidest, mis on inimeste sees, sellest salapärasest miskist, mis tegutsema sunnib, sellest salapärasest maailmast, kuhu hing poeb peitu inspiratsiooni ja jõu saamiseks.
August Rush oli kurdina sündinud poiss,kes tajus helisid. Ta küll ei kuulnud laule ega midagi, ent talle üle kõige meeldis vaadata, kuidas inimesed laulsid, kuidas nad pille mängisid ja hakkas neid peagi jäljendama, see ajas tema vere kuumaks, tõi näole naeratuse. Ta läks otsekui transsi kitarret sõrmitsedes ja orelit mängides. Temas oli nii palju sellist ehedat laspselikku siirast kirge. August ei teadnud, kes tema vanemad on ja seega ta arvas, et kui ta muusikat mängib, siis see peab jõudma tema vanemateni ja perekond saab taas kokku.
August Rush on film romantikutest romantikutele. Siuke ilus ja lihtne ajaviide, kui tunnete vajadust hea lõpuga asja järgi.