Lugesin ära Lovecrafti jutukogumiku Öölase sarjast ja lõppkokkuvõttes minu süda kuulub ikka jutule "Rotid müüri taga". Nii tõepärane, veenev, sünge, aukartustäratav, külmavärinaid tekitav. Kes veel lugenud pole, tehke seda, saate väga vägeva elamuse osaliseks. Eriti ma armastasin lõpustseeni, mil peaetegelane lõpuks samastub oma vihatud kolmesaja aasta vanuste sugulastega, see oli väga jube, ent no...ta lihtsalt oli, võttis hingetuks, siukene täiega uhh oli:D
Teine lemmik oli "Kõrvalseisja", ent see pold nii jõuline kui rottide lugu, pigem hästi üksildlane, nukker, duum, otsekui kellegi kurva ja tundliku kunstiinimese poolt kirjutatu.
Ülejäänud nõia ja kummitusjutud jätsid suhteliselt külmaks, pigem neist peategelastest oli kahju, nad ju nii üksikud ja oma ideede ja unenäode kütkeis vaevlevad.

Tänasest algab Hispaania filmide nädal
Ajee:)