Wintersoni Tuletornipidamise raamatus oli nii palju viiteid sellele raamatule, tekkis huvi ja võtsin kätte ja lugesin ka läbi. Just siuke süsteem mulle meeldibki, et loed ühte raamatut, kus on juhtnööre teistele raamatutele ja nii see lugemisvara täieneb.
Olen nüüd pool päeva mõelnud, mida kirjutada Stevensoni klassikaks saanud raamatust. Klassika kohta on ju üldiselt raske midagi uut ja huvitavat öelda. Hämmastusega pean tõdema, et see jutustus ise jättis mind suhteliselt külmaks, ta ei andnud mingit emotsionaalset laengut, lihtsalt lugesin ja lugesin ja pärast viimast lehekülge mõtlesin omaette mnjaa ja oligi kõik.
No Jekyll hoidis end liialt vaos ja ta avastas viisi, kuidas end anonüümselt välja elada. Lõpuks sattus ta sellest liiga sõltuvusse. Ma arvan, et ta ei mõistnud elupäevade lõpuni oma pahelist poolt, ta imetles ja pelgas seda üheaegselt ja lõpuks andis talle liiga palju voli ja kaotas eneseusu oma niiöelda paremasse minasse ja nii jõudiski see lugu oma kurva finaalini.
Ent mulle meeldis, kuidas ma Stevesnoni kodus lugema sattusin, panin Priidu plaadi taustaks, see oli vene duum bänd Ea, mis teeb siukest muusikat, plaadi nimi oli ilmselt Taesse ja see sobis ülimalt dr Jekylli ja Mr Hyde loo atmosfääriga ja andis seda vbl isegi paremini edasi, kui raamat ise.
Niih.
Mis siis veel...
Laupäev läksin rappa. Omadega. Endla rappa. Mina, Priit, Erkki, Leino ja Heiko. Kõige parem tunne oli pärast matka autos, kui küsisin, kas kõikidele meeldis ja terve autotäis mehi karjus vastu jaaa:D seejärel ohkasin kohe nii südamest ja mõnuga ning vajusin unne, iluunne muidugi.
Hiljem Tartus järgnes muuseumiöö, käisime botaanikaaias ja Toomel sel vaateplatvormil, kust Erkki jutu järgi pidi nägema ka Põltsamaad. Ilus oli, päikeseloojangu järgne taevas ja linnatuled ja kullakesed. Põltsamaad me ikkagi ei näinud.
Ilmselt eile me olime Pirol ainsad, kes jõid termosest teed ja ma ei suutnud ära naerda, et mõned käivad ära rabamatkal ja termost ei taipa kaasa võtta ja siis tuleb Mann Pirole termosega,kus raudrohu tee sees, mille võttis kaasa nii igaks juhuks, kui peaks külm hakkama:D
ja nüüd, olles lõpuks välja maganud, on enesetunne väga hea. Rabamatk oli täiega värskendav, mulle meeldis sealne valgus, taevas oleks koguaeg nagu vines old. Säärased tripid toimuvad tulevikus kindlasti veel, Priit tahtiski Meenikunno rappa vedada mind järgmisel nädalal ja juunikuu nädalavahetuste mustandite kavas vaatabki rõõmsalt vastu Endla retk vol 2, sest me nüüd tulime Tooma poolt ja jõudsime läbi puisniidu aint Endla järve äärde ja sealse looduskaitsjatele kuuluva majakeseni, eesolev linnuvaatlustorn jäi nägematta.