Avaloni udude esimene osa läheneb lõpule. Mida edasi, seda meeleheitlikum ja julmem lugu on ja ma pole kindel, kas olen võimeline end lõpusündmustest läbi närima, sest ma ju ikka pean lugema raamatuid nii, et samastan ennast tegelastega ja tõmban paralleele oma elukesega eksole. See kurnab täiega, aga tuimalt lugeda ma ka ei oska.
Ma ei kannata Arthuri abikaasat Gwenhywari. Ta on nii pealetükkiv oma kristlusega ja mind alati jahmatab, kui pöördesse ajavad teda kõik muud mittekristlikud sümbolid. Lisaks on ta Morgaine suhtes nii ülekohtune, pidades teda isekaks, kui too Arthuri kantsist minema pani oma eraelu täieliku perssekukkumise pärast. Ent mitte keegi ple seal niipalju häda ja viletsust üle elanud kui Morgaine ja igaüks, kes oleks olnud tema olukorras, oleks ilmselt samuti uttu tõmmanud. Gwen võis tegelikult ka lihtsalt kade olla, ega temalgi elu Arthuri juures kerge ei olnud, ja ilmselt tema suurim salajasim soov oli, et võtta Lancelet ja...selle asemel oli tal kohustus oma mehe juurde jääda ja temalt laps saada, et kuningriigil oleks pärija. Priit ütles hiljuti, et Arthur oli biseksuaal, aga mina ei loe seda küll kuskilt välja, pigem on ta ju hoopis viljatu või vähemalt ta ei suuda last teha Gwenile. Pigem tundub Lancelet siuke kahtlane, edev ja kekats. Kas Arthur needis end ära tol ööl, kui ta süütuse kaotas Morgainile ja lubas teda elu lõpuni armastada ja mäletada ja Morgaine jäi ju otsekohe lapseootele...ja oleks Morgaine kuidagi taibanud oma poega Arthurile sokutada, kuidagi nii, et ei riivaks kellegi au...mnjaa. Gweni pidevat enesesüüdistust oma abielu lapsetuse ja salajase Lance´i kire pärast ei kannata ma kah, ta oleks palju talutavam, kui ta oleks mingi otsuse oma peas nende kahe mehe vahel ära langetanud ja siis enesekindlaks jäänd, aga Gwen vist on sisemiselt ebakindel, ainult oma ristiusule ta toetub, aga seegi rohkem piitsutab teda, kui lohutab. Usk peaks andma ju jõudu ja lootust, mitte lootusetust ja hirmu?
Kõige kõige rohkem elan ma kaasa Morgainile, ta on mulle kõige hingelähedasem, ja ma väga tahaks, et vähemalt tema leiaks ükskord oma rahu. Võibolla temapärast ma seda edasi loengi, ma ikka pean teada saama, kuidas tal läheb.
Njah, erilised õnneseened ei ole seal küll mittekeegi, sest nad ei tegutse oma tahte järgi, vaid teevad kõike ju oma kuningriigi ja jumalate hüvanguks nii, et täidavad alati kellegi plaane. Siuksed etturid on nad.