Mind korralikult häirib Rodrigo Pla film "Tsoon". Polegi ammu nii tugevat maailmavalu üle elanud, olen selle vastu kasutand rääkimisteraapiat ja paljud kullakesed oma hiljutise filmimuljetega üle puistand. Ma ei kannata, kui ükskõikselt ja õlgu kehitades öeldakse säärase vastiku loo peale, et elu ongi selline. Nii otsekui tunnustatakse vaesuse lootusetust, rikaste halastamatust ja korruptsiooni. Mai tahaks hakata võrdluse ja vendluse lippu lehvitama, a inimlikkuse valget rahulippu lehvitaksin heameelega. Üle kõige häiriski, et kogu loos ei old jälgegi inimlikkusest. Otsekui keskaegset nõiatagaajamise värki meenutas Tsoon ja kas me tõesti siis läbi sajandite oleme ühel kohal tammund? Miguel oli noor rumal poiss, kel pold aimugi, millisesse jamasse ta satub ja ta kohe päris kindlasti ei oleks pidand oma rumaluse eest maksma eluga. Ja kui politseprefektuuri ülemus lasi end ära osta ja palus alluvatel asjast eemale hoida, siis miks see uurimist algatav detektiiv muutus nii jõhkraks? Miks ta peksis Migueli ema ja tema pruuti? Kas ta elas oma pettumust nii brutaalselt välja?
Sellegipoolest on tegemist vaatamisväärt filmiga. Kui tahame, et elu oleks inimlikum, peame ju ise inimlikkust hoidma ja vastavalt käituma. Mitte olema äraostetavad või elama isolatsioonis oma vara ja perega. Elada ei või ükskõikselt. Voh. Aa, ja mis kõigepealt...oleks ülitore, kui jäädakse ausale teele. No et ei himustataks ligimise vara jne:P ja kui lapsed ei satuks halba seltskonda. või kui neil oleks endil niipalju kriitilist mõtlemist, et oskaksid eristada ohutut ja ohtlikku põnevust. Tsoon oli otsekui lugu ühest veast, mis vallandas terve rea muid vigu. Ent sel lool on nii õudsalt palju öelda. Alates laspevanematest ja lõpetades ametnikest, kes töötavad avalikes sektorites.