Eileõhtul sain lõpuks läbi loetud Lovecrafti Charles Dexter Wardi juhtumi. Kuni loo keskpaigani ma olin võrdlemisi ükskõikne, ent kui nad hakkasid nõiajahti tegema tollele vanale nõiale, siis muutus asi huvitavaks ja viimastel lehekülgedel oli väljakannatamatult kõhe. Wardist on päris huvitav lugeda, ent taolise loo sees ma ei tahaks olla absoluudselt. Jätkuvalt tunnen aint kaasa säärastele üksikutele tüüpidele ega mõista, miks nad kopitavad keldrisügavustes ja tegelevad okultismiga, sellal kui võiks ju pigem head seltskonda, toitu ja veini nautida mõnes looduskaunis paigas. A kui hauatagune maailm kaalus Charlesi arvates üles kõik muud lõbud, siis olgu, see oli tema enda isiklik valik. Ehkki ma ei mõista teda. Tal oli oma vanematega väga vedanud, kes olid nii taktitundelised ja delikaatsed ja lasid tal tegeleda oma ekstravagantsete hobidega. A no liigne tolerants ei too ka kunagi kellegile kasu ja kui nad vbl oleksid oma pojale karmimalt peale käratanud ja üritand ta tagasi elule meelitada, siis nad vbl poleks temast ilma jäänd.
Lovecraft kirjutab üksindusest kui millestki painajalikust ja kurnasvast. Valitsev meeleolu on sünge ja üksildlane ja asjade käik tekitab judinaid. Ent tema stiilis on midagi tabamatut, mis mulle meeldib, vbl on asi üleüldises nukruses, antiigihõngus.

Täna võtsin ette oma lemmikkirjaniku Jeanette Wintersoni raamatu "Taak". Winterson kirjutab üksindusest teistmoodi kui Lovecraft, ta on sellise keelekasutusega, mis mul alati aukartusest külmavärinaid tekitab, tema lugusid on hea lugeda ja nende lugude sees ma tahaksin alati olla.
Wintersoni Heraklesele ma sain pihta, ta oli praalija, lihtsameelne tüüp, kes ise endale hukatuse tõi, sest suur tükk ajab ju alati suu lõhki. Ent Atlase loos oli miskit, mida ma ei jaga. Just asjade lõpplahendus tekitas küsimusi. Atlase karistus oli mõttetu ja julm. Ta lõpuks hakkas sellele vastu ja vabastas enda ja nägi imestusega, et...kõik on nii nagu ikka on olnud, maailm püsib ilma tematagi omal kohal. Kas atlase loo lõpp oli lihtsalt unistus või võimalikkus, mida saab tegelikkusesse üle kanda? No eks elus on kahte sorti riste, ühed, mida inimesed kannavad vabatahtlikult, armastusega ja teised, mis on õlule sattunud segastel asjaoludel ja osutuvad julmaks ja piinavaks ning vast igaüks peabki oma ristid ise üle vaatama ja asjatud koormad välja heitma. Aaa, aga äkki oli Atlase point selles, et igaüks peaks ise oma saatuse kujundama, nii vabatahtlikult ja sujuvalt, mitte kellegi otsuse pärast kannatama. Rohkem enda eest seismist ja oma õnne eest võitlemist. Atlase viga vist oligi see, et ta allus kurjale Zeusile, äkki oleks ta pidanud hoopis jumalatelt lepitust paluma. või siis lihtsalt ise pganedusse minema. Samas Zeusi eest põgenemine võis ka võimatu olla tegelt. A ikkagi. Pigem juba surra siis enda eest võideldes kui niisama kellegi otsuse pärast kannatades. Ja miks Atlase tütred nii kasutuks osutusid ja oma isa ei aidanud välja. Oli alles perekond, Atlas ise ju nii suurepärane ja pikaldlane ja heausklik tüüp oli (oi nagu mu oma meeski:D)