Logiraamatusse, et Avaloni Udud said läbi. Nüüd on pea paks, lugemiselamused veel värsked tahaks kohe need siia logisse ümber laduda, a see ei õnnestu miskipärast üldse nii ladusalt kui ma tahaksin, veider tühjusetunne on ka, paanika, et mida ma siis järgmisena loen. Ilmselt Wintersoni "Apelsinid pole ainsad viljad", kui seegi läbi saab, olen kõik Wintersoni eestikeelsed raamatud ära lugenud.
A hästi kaasakiskuv lugemine oli Avaloni udude saaga, tegelased said väga ruttu omadeks ja sündmustik haaras otsekohe endasse. Mulle meeldis lugeda Morgaine´i elust, ta oli minu jaoks väga sümpaatne, hästi enesekindel, iseseisev, tema elu oli päris kibe ning ta ei saanud alati oma tahtmist. Lõpupoole ma natuke pettusin temas, miks ta jälle nii tobedalt paanikasse läks, kui vana naisena teada sai oma rasedusest? Teda ju kunagi ei kottinud, mida rahvas temast rääkis, miks ta siis rasedana kartis olla naeruväärne, ei tea, kas asi oli südametunnistuse piinades või mälestustest esimesest sünnitusest, mis polnud just kõige meeldivam. A ta ju alles hiljem sai pihta, mis point tema esmasündinud lapsukesel olnud oleks, kui ta poleks teda võõrsile andnud, ta ju oleks pidanud targa naisena järeldama, et kindlasti ka sellel lapsukesel on tema kalli Jumallanna poolt antud ülesanne, a okei, see selleks, lihtsalt minumeelest oli see viga, et ta oma viimast last lõpuni ei kandnud, ta ei jätnud ju endale mitte kedagi, keda hoida ja armastada. Accoloni surm oli mõttetu ja valus, kas Morgaine nii poleks saanud Arthurit kukutada troonilt, et temagi jätta Haldjasaarele lõksu nagu ta tahtis teha ka oma kalli abikaasaga. Kõik oleksid ellu jäänud ja Accolon oleks olnud kuningas ja kogu lugu oleks olnud lihtsalt vähem valusam. A võimul kohe peab vere ja surma maik juures olema, muidu see poleks ju midagi eksole. Lõpuks mul oli üsna kahju lugeda sest meeleheitlikust võimuvõitlusest, ka Avaloni Jumallanna tundus mulle vägivaldne nagu Kristuski, sest nende mõlema nimel saadeti inimesi surma ja mulle ei jõua kunagi kohale, mis mõnu peab üks jumal saama surmast ja laipadest, inimesed vajavad oma lähedasi ju elusalt siinsamas sellel maamunal, a et saata nad usu nimel surmaga silmitsi, oeh. Tundub nagu nad kõik oleksid üks masohhistide kari ja jumalad on nagu need nekrofiilikud, kes armastavad inimesi rohkem surnuna. urr. Miks on vaja usu nimel surra, kui hoopis kavalam oleks usu nimel elada? A no mida mina tean ka usuhullusest ja ekstaasist ja muust selletaolisest. Minu enda jaoks olen kõige tähtsam mina ise ja mu kullakesed, nendel seal olid muud asjad tähtsad.
Gwen suutis mind lõpus päris positiivselt üllatada, mida rohkem lõpupoole, seda enam mõistlikumana ta näis, no ta muutus leplikumaks ja lõpuks tunnistas oma armastust Lanceleti vastu, a ikkagi tema ja Lanceleti loo lõpplahendus ajas mind vihale, Gwen jäi enesepiitsutajaks ning keelas endale miskipärast selle päris tõelise õnne, mis võibolla ei tulnud nendeni kõige loomulikumal teel, aga neil siiski lõpuks oli võimalus kahekesi kuskile varjuda, aga ei. Eks ta oli kindlasti ka armukade, kui mõistis, et Lanceleti süda ei kuulunud lõplikult talle, aga nad ju oleksid saanud ikkagi koos vananeda ja kas see siis ei oleks olnud kõige tähtsam?
Ülejäänud rahvast mai kommenteeri, lugege neist parem ise;)