Teen haiget. Saan haiget. Siiralt ja tahtmatult. Ent vahest miskipärast kukub nii sitasti välja. Siis on need hingevõtmised ja järgimõtlemised ja ahhaa hetked ja vabandamised, siis vaja patsutada enda õlale ja kamraadi õlale ja hinge tõmmata korraks ja ongi edasiminek. Järgmise korrani. Mina olen see valus juhus, kes õpib läbi oma vigade.
Offtopicuna, et armastus esimesest silmapilgust on ju olemas, eks. Hiljem pead hakkama saama teisepoole iseloomu, heade ja veadega. No igastahes mina olen vastupidav.
Offtopicuna veel sedagi, et homme laagrisse. Ma küll ei kujuta ette, mis seal saama hakkab, Efka on ootusärevust süstind, Kosmikute pidu kulub ju alati ära, igastahes oma kollase lillelise kleidikesega tulen ja ühes kleiditaskus on ilmselt ka Minttu pudel;)
Tööl on praegu eriti pingeline nende puhkuseeelsete aegadega seoses, näiteks eile oli meil kahetunnise vastuvõtu ajal 31 patsienti ja täna tunniajasele vastuvõtule oli kirjas 10 inimest ja pärastlõunal läks veel ambulatoorseks operatsiooniks, päeva lõpetasin kuue paiku õhtul, homme lähen poole 8 kohale, et paberimajandusega ühele poole saada, kuna arveid saab teha ainult 3nda kuupäevani ja kella üheks tahaks omadega ühel pool olla, siis tulebki Priit ja laagrisse ära.
Veel on offtopic:D teate, et augustis saan juba honoraridega arvestada. Lugege Eesti Naist;) ja sel kuul jagas Marie Claire nänni, mis tuletab meelde, et peangi toimetusega ühendust võtma:D ajee:d