Roosi nimes Adso ja William filosofeerivad vana aja raamatute ja õpetlaste üle ning Adso jutustab ükssarvikust, kes olla kõige malbeb loom, kristuse ja karskuse sümbol. William arvab, et ükssarvik võib olla ka paganate väljamõeldud muinasjutt või äkki ta pole lihtsalt niisugune nagu raamatutes kirjeldatakse. William jutustas Veneetsia reisijast, kes rändas peaaegu paradiisiallikate manu ja kohtas seal ükssarvikuid, ent need olid paksud, kohmakad, inetud ja mustad. William uskus, et ta tõesti nägigi loomi, kel oli sarv otsaees. Hiljem rändased need kirjeldused ühest allikast teise, ninga alludes hilisemate kirjeldajate fantaasiatele, said ükssarvikutest meeldivad, valged ja taltsad olendid. Adso mõistab, et raamatute tõde ei pruugig olla sõna sõnalt võetav ja küsib, kuidas saab siis õpetlasi tõsiselt võtta.
william: "Raamatud ei ole kirjutatud mitte selleks, et neid usutaks, vaid selleks, et nende üle järgi mõeldakse. Kui võtame mõne raamatu, siis me ei pea endalt küsima, mida selles raamatus öeldakse, vaid mida sellega tahetakse öelda ja vana aja õpetlased mõistsid seda väga hästi."Adso unistab,e t ükssarvikud võiksid siiski olemas olla. William lohutab teda,et ära kurvasta, neid on kirjeldatud raamatutes, mis ei kujuta mitte reaalseid, vaid võimalikke olendeid.
Adso: "kas meid ei peagi siis raamatuid lugedes valdama usk, kui see on ometi vaimuliku seisuse voorus?"
william: "Meile jääb veel kaks vaimuliku seisuse voorust. Lootust, et see, mis on võimalik, on olemas. ja armastus selle vastu, kes uskus tõepoolest, et see, mis on võimalik, on olemas. "

lk 305.