Eilse õhtu veetsime Emajõe ääres. Päike hakkas veerema, veepind oli kuldne ja õhk soe. Pardid askeldasid kaldal ja üks isane oli uudishimulik ja julge ning tuli lausa meie väljasirutatud jalgade saapataldu nokaga toksima:P a meil pold saia pakkuda ega midagi, ma arvan, et magus oleks ta kõhule halvasti mõjund ja märjukesest ta poleks lihtsalt hoolind. Istusime tasakesi ja jälgisime nende toimetusi, kuidas nad omavahel õiendasid ja siis justkui märguande peale kambaga veepinnalt lendu tõusid ja hõõguva läänetaeva poole sööstsid. Peagi süttisid tähed ja laululavalt kostis miski sümfoonia:) Nii me siis imetlesime taeva sadu vilkuvaid silmi klassikalise muusika saatel ja unistasime ja langevaid tähti nägin ka.
Hämmastav, kuidas üks õhtu võib kogemata nii romantiliseks kujuneda. Meil Priiduga ikka joppab:D