Jeanette Wintersoni "Kirg" kingiti sünnipäevaks ja ma lugesin selle raamatu sel nädalavahetusel üle, sest et ma olen see kuu niigi Wintersoni maailmas, lisaks on Priit olnud haige terve nädal ja nii ma olengi õhtuti peamiselt omaette ja loen.
Kires jutustatatakse Henrist ja Villanelle, inimestest, kes on leidnud teineteist liiga hilja ja ühest kummalisest mängust, mis haaras neid mõlemaid. Selles mängus on reeglid ainult teoreetilised, ent kui mäng käima läheb, ei pea tihtipeale miski paika. Asjaosalistel on vabad käed ja täielik omavoli ega ole teada, kuhu mängimine paisata võib. Kui ei vea, võib mäng saatuslikuks saada, see võib viia teise maailma otsa ja olukordadeni, mida ei osatud uneski näha. Ent kuna selles mängus osaletakse tavaliselt omal vabal tahtel, siis ei kahetseta juhtunut. See tõsiasi ongi võibolla ainus kindel asi selles omamoodi mängus. Mängijad pole kunagi kohustatud teineteisele vastama samaga, sest kõigil on õigus teha omi valikuid ja omi eelistusi, isegi siis, kui see võib tunduda julma, alatu, isekana. Siin mängus võib kas iseennast leida või kaotada, võib teist leida ja teist kaotada, mitte miski pole kindel ja kõik on võimalik. Ent osalejad ei unusta mängu kunagi, mängijad ei unusta teineteist kunagi, olgu lõpp ükskõik milline.
Nii vist võiks kirjeldada mängu, mille nimi on Armastus. See pole mõeldud kindlasti nõrkadele, kes usuvad, et elus peab kõik kindel olema, mugavatele ja laiskadele, kes ei viitsi ega julge anda endast midagi või neile,kes ei taha riskida.
Villanelle jäi mulle raamatu lõpuni mõistatuseks, ta oli lootusetult armund inimesse, kes ei vastanud tema armastusele kunagi sama pühalikult ja andunult, ja ma ei tea, kas ta tegelikult hindaski üleüldse Henrit, kes loovutas tema pärast oma vabaduse ja tappis Villanelle vastiku abikaasa, andes Villanellele tema igatsetud vabaduse. Sellist inimest, kes tapab sinu eest ja istub sinu eest kinni, ei jäeta ju hullumajja, isegi siis, kui pakud talle põgenemisvõimalust ja ta keeldub kaasa tulemast? isegi siis, kui ta keeldub pikemat aega kaasa tulemast? Või ta austas Henri valikut? Sest tegelikult ta ju tegi omalt poolt kõik, et meest päästa. Ent mulle näis, et ta andis liiga ruttu alla. Kas ta raviarsti poleks saanud saata Henri juurde, mõistes, et mees hakkab segi minema?
Henrist mul oli lihtsalt kahju, tema saatus oli julm, ent mind lohutas ainult teadmine, et ta oli vaba inimene, ta oli vaba juba siis, kui ta otsustas Napoleoni sõjaväest lahkuda ja elada elu, kus tal oleks õigus teha ise omi vigu. Kui ta ainult oleks ette aimanud, kuhu tema vead ta viisid. Mõelge, tüüp oli 8 aastat sõjaväes ega tapnud sõjas kedagi ja ta mõistus jäi terveks, ent niipea, kui ta Villanelle nägi, armus Henrigi lootusetult ja see naine võttis mehe mõistuse ja südame ja viis ta võõrale maale ja mees ei näinud enam kunagi oma kodumaad ja perekonda ja oli tundmatutes paikades lummuses tundmatutest asjadest ja tundmatust inimesest, ent ma usun, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest tal oli mitu korda võimalus tagasi pöördumiseks, koju pöördumiseks, aga tema otsustas jääda. kangekaelselt ja jonnakalt.
Ent kui teile meeldivad mitte just õnneliku lõpuga poeetilised lood, siis Kirg on midagi, mida ma soovitan soojalt.