Reedel nägin ära Roosi nime filmiversiooni ja mulle ei pakkunud see film mingeid mõtteid ega emotsioone, millest hiljem kirjutada, jättis täiesti tuimaks, pigem ärritas oma pinnapealisusega ja raamatu sündmused olid seal niiii katkendlikult esitatud ja mitmed tegelased olid välja jäetud nagu noor Uppsala Benno ja kiriku abt ja vend Dolcinost polnud seal sõnagi, ometigi raamatus sosistasid temast mungad kogu aeg. Nõretavaid hetki oli ka, näiteks lihtrahva mäss inkvisiitori vastu ja inkvisiitori hukk ja kuidas armunud Adso palvetas Neitsi Maarja poole, et too tema armastatud tüdruku tuleriidalt päästaks ja nii see tüdruk jäi ellu ja tuli Adsot saatma, kui too kloostrist lahkus, raamatus pold ei midagi taolist, ei lihtrahva mässu ega tüdruku pääsemist, ja raamatus hukkus inkvisiitori asemel hoopis abt, kes omaenda kirikus lõksu jäi. oeh, okei. No eks filmitegija tajus Eco lugu hoopis omamoodi ja nii ühest loost sündiski teine, ent mulle isiklikult meeldis raamat rohkem.
Laupäeval läksin maale, tegin hapukoore- õunakooki, vihtlesin ja leilitasin saunas ja pärast sauna lugesin oma lemmikkirjanikku Wintersoni Apelsine. Loen, et lugu Apelsinidest võiks olla kõige esimene raamat, mida Wintersoni loomingust lugeda. Mul oli viimane. 11. klassis lugesin Kirge , siis sel aastal avastasin Wintersoni uuesti, lugedesTuletornipidamisest, millesse ma kõrvuni armusin, Kehale kirjutatud ajas pigem närvi, sest mind ärritas peategelane, kuna ta käsu peale lahkus oma armastatu kõrvalt ja uneles temast üksinduses edasi. No oli samas aru saada, et ta armastas ja puha, ent minu silmis oli kõvem tegija see, kelle kõrvalt lahkuti, sest tema otsis hiljem peategelase üles ja tuli tema kõrvale tagasi ja andestas ja mõistis kõik. Ent mis siis, kui ta ei oleks pöördunud?
Taak võttis ka hingetuks oma atmosfääri ja tegelaste saatusega, soovitan soojalt Taaki lugeda inimestele, kes on oma elus näiteks ristteel ega tea kuhupoole minna ega tea, millest või kellest valiku langetamisel lähtuda, kas iseendast või teistest.
Ja nüüd siis viimasena ongi jäänud Apelsinid. See raamat kirjutati 24. aastase Wintersoni poolt, kes elas Londonis veel romantilist boheemlaselu ja avaldas selle kirjastuses, mis ei olnud korrupeerunud. Apelsinid on ühe inimese suureks saamise lugu, mille vahele on põimutud muinasjutud ja üht teist Suurbritannia mütoloogiast. Samuti on see lugu täiuslikkuse otsimisest. Minu jaoks vähemalt. Peategelase maailm on täiesti meestevaba, üldse mehed on seal raamatus kõrvalised, neid ainult mainitakse, aga elu on ikka naiste vahel ja naiste ümber, ent mehi ei tehta seal maha ega midagi nagu Avaloni Ududes, nad on lihtsalt huviorbiidist väljas. Raamatu lõpus jäi ka minu jaoks palju lahtisi otsi, näiteks, et kas Jeanette andestas oma emale, kas ema andestas talle, võttes ta kodus vastu nii nagu midagi poleks olnudki, kas Jeanette jäigi koju või kas ta jätkas oma eneseotsingut. Raamatus kirjeldatud paduusklikke elu ajas hirmu nahka ja Priidul oleks kindlasti lõbus sellest lugeda(kui ma Priidule oma loetud raamatutest räägin, siis ta ikka muheleb, et oh sa mu väike kirjandusõpetaja:D)ma olen lihtsalt tänulik, et ma ei ole pidanud millegi taolisega kokku puutuma ja üleüldse, kuidas saab olla see usuasi inimlik, kui inimene ei saa jumalat uskudes olla tema ise, vaid ta peab maha salgama selle, keda ta armastab? see kogudusetöö meenutas ausalt öeldes Hitleri natsiaega, mil tema puhastas ühiskonda juutidest, niisamuti puhastati Wintersoni raamatus ühiskonda patustest, nii öelda uskmatutest, kõik pidid jumala oma ellu laskma ja kõik pidid alluma kindlatele normidele, või muidu!
Mina igaljuhul soovitan Apelsine lugeda, peategelane on mõnusalt meelekindel, vaatamata oma üleelamistele ja musta huumorit on palju.

Armastusega, teie kirjandusõpetaja:D