Nädalavahetusel olin Soomes Tampere lähedal Vähiliiduga koolitusel ja teemaks oli kopsuvähihaigete kodune toetusravi. Koolitusel arutletud juhtudest jäi meelde järgmine, mis toob minumeelest nii hästi välja eestlaste ja soomlaste suhtumise erinevuse. 49. aastane meespatsient, kellel diagnoositi poolteist aastat tagasi sapipõievähk ja septembris ta suri. Leinama jäid 16. aastane tütar ja 19. aastane poeg ning abikaasa, kes tuli kurtma arstidele pärast matuseid, et kodus on nüüd kõik halva unega, eriti tütar, keegi ei ole enam pikka aega välja maganud ja ta tahtis unerohte. Kas on sobilik anda 16. aastasele unerohte? Eesti arstid ütlesid üksmeelselt jaa. Soome arstid väitsid, et võibolla on magamatus jäämäe tipp, võibolla on tal palju rohkem probleeme, ilmselt peaks tütrega vestlema ja vajadusel edasi suunama erinevate spetsialistide juurde, sest kas on vaja nii noorele inimesele õpetada, et kui on halb, võta aga rohtu? eesti arstid kobisesid vastu, et kui nemad kodudes ravimas käivad, saavad nemadki perekonnaga lähedaseks ja on ka patsientide matustel ja kuulavad ja lohutavad perekonnaliikmeid, kuidas aga saavad, ent teinekord on kõikidel kergem, kui on kerge rahusti käepärast.
vot siis.