Miskipärast on kujunenud nii, et oma härraga vaatame kodus IMDB saidi top 250 filme, kinos me kahekesi suurt ei käi, kinos olen rohkem muude härrade ja prouadega ja kinoõhtutest on nagu seltskonnaüritused kujunenud või nii, mis jätkuvad tavaliselt Leino man.
Sel nädalal käisime Kaie ja Erkkiga Antikristust vaatamas. Uhh. Tänu taevale, et mu kallid kamraadid muga kaasas olid, pärast põdesime kõik filmipohmakat, minul on järelnähud siiani, ent ma tean, et ma polnud ainus, kes oli nähtust pöördes. ja see tekitas kuidagi nii mõnusa kambatunde, et üks film, sarnased elamused. Sirbis keegi kirjutas, et nii diip film, et seltskonnaga ei saa vaadata. No meie küll saime. Kas me kolmekesi olime siis nii ühel lainel või kas see film viis meid nii ühisele lainele...
Kino Sõpruse lehel kirjeldatakse Antikristuse olemust väga hästi.
ja veelgi paremini kirjutatakse sellest filmist siin.

Mina isiklikult arvan, et minu jaoks see polnud mõni selline film, mida on näiteks õhtuti õudne vaadata või nii. Tunnistan, et ma ei tea midagi Tarkovskist ja veel vähem antikristuse teoreetilisest taustast, seega vaatasingi seda filmi lihtsalt kui lugu naisest, kes läheb segi pärast oma lapse surma ja tema mehest, kes üritas naist terveks loitsida oma ravikuuri ja psühhiaatriliku lähenemisega. Ent on ju vana tõde, et loitsu lausuja peab ise olema ettevaatlik, et ta ei langeks oma loitsu küüsi.
Mäletan, kuidas filmis naine rääkis tammepuudest, mis peavad paljunemiseks saja aasta jooksul ainult ühe juure kasvatama ja et tammetõrud on tammepuu pisarad ja et looduses on surma alget igal pool. Mees teatas sellepeale, et väga ilus lugu küll, aga elu pole lasteraamat. Ma oleksin heameelega tahtnud ta valjuhäälselt peesse saata, sest tol hetkel ta nii väga meenutas mu ema, ta oli selline üleolev ja enesekindel ja kõiketeadja ja oli tunda, et ta haletses naist ega mõistnud tema tundlikku ja melanhoolset mõttemaailma.

Lein on inimlik, ma usun, et see ei saa olla kurjast, aga lein võib muuta inimesed kurjaks, meeleheitlikuks, raevunuks.
mehes oli piisavalt palju tugevat närvi, ratsionaalset mõtlemist ja ta tuli sellest meeletusest eluga välja. Kas siis elus võidab ratsionaalne mõtlemine, mitte emotsionaalne?
Tiina Lokk kirjutas, et pärast oma puhastustuld oleks mees pidanud rõkkama kergendusest, ent mees läks inimeste sekka tuima näoga ja oli ka oma olemuselt üleni tuim. No kuulge, kui arvestada, mida ta üle oli pidanud elama, pole ka mingi ime. Ma arvan, et meheni jõuab arusaam, mida ta oli läbi elanud, ja kergendus, et need asjad lõppenud on, alles hiljem, kui ta on toibunud. Ta oli ju kindlasti leinas, lausa kahekordses leinas, sest ta oli ju kaotanud oma lapse ja abikaasa. eks suured tunded ja vapustavad üeleelamised mõjuvad ju individuaalselt ja ma arvan, et olen ka seda tüüpi, et kui elan midagi erakordset üle, siis oleksin mingi aeg pärast seda justkui apaatne. pea valutaks ja seesmiselt oleks tühjus...ja ma ei suudaks näha vastutulevate inimeste nägusid.
ent mehe ellujäämine, ka tuima näoga ellujäämine tähendas mulle nii palju, see oli minu jaoks lootus, et kõigega võib ja peab hakkama saama.

Mäletan, et näiteks Püha Tõnu lõpustseenid tekitasid küll arvamuse, et elu oleks justkui lootusetu, sügavamat tähendust millegile otsida ei ole mõtet, ole vaid ja käi tööl ja söö kõht täis.

Kui teil on väikesed lapsed majas, hoidke öösiti aknad kinni.

PS, küsisin isalt, et kes on anrikristus. tema ütles, et kommunist.