Eile käisime kinos Avatari vaatamas. Seda sorti film, mille visuaalne külg rabab täiega, loo sisu oli nagu ta oli, ent minu jaoks väga emotsionaalne ja nii ma siis olin enamuse aja filmist pisarates ja Leino ja Kaie naersid ja Erkki nuuskas nina ja Priit istus sügavas rahus mu kõrval:P
Lõpupoole, kui oli koloneli ja peategelase vaheline heitlus, istusin pingsalt, surusin käsi vastu oma reisi, selg ettepoole sirutatult, nägu pisaratest märg ega julgenud hingatagi ega jõudnud ära oodata, millal lõpuks kolonel oma otsa leiab:P ma ei kujuta ettegi, mis oleks saanud minust siis, kui oleksime algse plaani järgi läinud Tallinna vaatama Avatari 3Dna:P oijahh.

Pärast olime Leino pool ja jõime hõõgveini ja sõime pitsat ja kena lõpp oli nädalavahetusel:)

Ilusat talve algust :)