A üldiselt elan hästi, eileõhtu vaatasime Priiduga The shiningut. Minu jaoks oli kõige muljetavaldavam näitleja seal filmis Jack Nicholson, ta oli salapärane, kurjakuulutav, õela naeratusega hullunud karismaatiline kirjanik, kes suhtles vaimudega talveks mahajäetud hotellis, mida ta oli siis oma perega hooldama tulnud 5 kuuks. Danny Lloyd oli kirjaniku poeg, ta oli tundlik laps, kes nägi sündmusi minevikus ja tulevikus, see väike poiss pidi talvel elama hotellis, mis talle absoluudselt ei meeldinud, lisaks seal hakkasid toimuma sündmused, mida ta ei mõistnud ja mida keegi talle lahti ei seletanud, vaid mis ajasid tal juuksed hirmust püsti. Shelley Duvall oli kirjaniku abikaasa, kes lõpuks käis suure pesapallikurikaga mööda hotelli ringi ja kaitses oma poega ja ennast oma psühhost mehe eest. Temagi tundis end üksikuna, ei mingeid sõbrannasid ega poeskäike, mees oli tujukas loomeinimene, kes veetis enamuse päevast üksinda ega tundnud suhtlemisest puudust. Nad olid niigi isolatsioonis ju, tsivilisatsioonist ära lõigatuna, ja lisaks tekkisid neil ka omavahelised kommunikatsiooniprobleemid, see on see kooseluke loomeinimesega.
Filmis õhkub üksindust, hirmu, paanikat, meeleheidet. Hetkeks meenub Antikristus, sealgi olid ju tegelased isolatsioonis keset ürgset loodust, kus inimeste emotsioonid võtsid nende ja nende mõistuse üle võimu.
Soovitan soojalt. Juba Nicholsoni rollimäng on vaatamist väärt. Hakka või uskuma:)