Eelmine nädal oli sündmustetihe ja mõtlesin, et kirjutan kõigest toimuvast siis, kui olen saanud elamusi veidikene seedida. Teisipäeval kamandas mind isa Sadamateatrisse meie sugulase Erki viisistatud kontserdile, kus Erki Kalevi kammerkoori liikmed laulsid Erki juhatusel Contra loodud tekste. Esitus oli kõike muud kui tavapärane, laval olid ufod, Pipi Pikksukk, ulguv koer Šarik ja hiigelsuured noad kahvlid, mis kergendasid eestlaste omavahelist õgimist. Liivi säras Pipi Pikksukana, viisid olid kaasahaaravad, ent Contra tekstid koputasid eestlaste südametunnistusele ja nähtu ja kuuldu põhjal ma jäin mõtisklema, et kui eestlased ennast surnuks ei rüga, siis nad söövad teineteise lihtsalt ära. Kontserdile läksin väsinuna ja närvilisena, ent kohapeal sain elamuse osaliseks, mis argipäeva rutiinist välja raputas ja pärast olin endaga nii rahul ja isale tänulik, et ta mul kratist kinni võttis ja Sadamateatrisse tassis.
Kolmapäevaõhtu tõi kokku pea kõik mu kullakesed, Kaie pool sõime kiluvõileibu, jõime veini ja mina pakkusin kodus küpsetatud sokolaadikeeksi, selle võtsimegi veel kinno kaasa ja läksime kõik vaatama Lumekuningannat. muuseas, üks vigade parandus, Lumekuninganna ei kutsunud Jasperit enda poole, too tuli esimesel korral naisega ise kaasa, sest nad olid suudlenud. Armastus võib olla tappev, aga kui mõlemad osapooled on koos omal vabal tahtel, järgides omi instinkte ja kirgi, mis viivadki neid aina teineteisele lähemale, siis on ka kõige raskema saatuse koorem neile sulgkerge kanda ja nad järgnevad üksteisele kasvõi surma nagu filmikangelastega juhtuski. jasper ju püüdis sulata naise jäiseks külmunud hingeelu, aga ilmselt oli naise surmahirm suurem kui elutahe ja see haaras neid mõlemaid kaasa, aga Jasper tõesti jäigi talle toeks, ka surmas. Ahh:) Pärast filmi olime tagasi Kaie pool ja Erkki loopis meid kõrsikutega ja tegime võistluse, kes sai suuga neid kõige rohkem kinni püüda:P mina muidugi kaotasin.
Neljapäeval oli Maaülikooli aulas Roheliste filmiõhtu ja näidati seda. Eriti karm klipp oli Aafrika naistest, kes elasid naftast reostatud jõe kaldail ja olude sunnil püüdsid jõest kalu ja pesid neid naftast puhtaks OMOga:P ja see naine, kes rääkis oma OMOga pestud kaladest, õppis arstiks, et pakkuda kohalikele tasemel meditsiiniabi. ta saigi lõpuks oma paberid kätte ja oli õnnelik. Pärast sääraseid filme ma alati hindan rohkem oma elukeskkonda.
Reedeõhtu olin vaguralt kodus ja taastasin unevõla ja laupäeval käisin Maarikaga rokiklubis naistepäeva eripeol, kus saime Taavi Leppiku & Co striptiisi osaliseks, mehed olid korsettides ja puha ja naised toppisid neile sularaha kõikvõimalikesse mõeldavatesse ja mõeldamatutesse kohtadesse.
Sel nädalal on ETV2hes eelmise aasta Maailmafilmi festivali dokumentaalfilmide õhtud esmaspäevast reedeni ja mul on plaanis püsida kodus teleka ees. Esmaspäeval oligi minu üks lemmikfilme eelmise aasta Maailmafilmilt, Kell pool neli, Lõuna- ukrainlaste kogukonnast nende pisikeses mägikülas. Niivõrd lihtsad ja siirad ja oma kodukohale truud inimesed.
Kolmapäeval läksime Erkkiga kinno, sest oli 35 eegu päev ja vaatasme seda. Üllatusin meeldivalt ja pärast olin filmivalikuga täiega rahul, sest vaadake, mul tekkis hingesugulus Steven Russeliga, sest kui ma juba kord armastan, siis teen oma armastatu nimel kõike kui vaja. Seega mul oli lihtsalt hea vaadata, et minusuguseid nahast välja pugejaid on veel :D pärast filmi üritasin Erkkit veenda, et kui me nüüd oleme juba geikomöödiat näinud, võime samuti minna vaatama Coco enne chaneli, sest järgmine kord valin niigi mina filmi, a Erks pold ikkagi nõus ja pärast kino väitis ta veel, et mina olla pirts, kuna nii raske olla filme valida, mida saaks koos vaadata. hhah.
Täna tulevad mul külalised Maailmafilmifestivali filme vaatama ja minuküpsetatud kooke sööma, laupäeval lähme Rauli ja Moonika juurde, linnast välja Varale, teeme lõket ja võtame kevadet vastu. Alles see oli, kui ma Maarika ja Erkkiga tähistasin Toomel pidulikult talve algust.