Puhkusel lugesingi läbi Tuglase päeviku esimese osa. Elo oli kõva mutt, sest oma perekonnas majandas ainult tema üksinda, tegi kõike alates aiatööst kuni katuse tõrvamiseni, sellal kui tema mees muudkui kirjutas ja kirjutas. Peale esimese osa läbilugemist jäi mälestust temast kui väga vingest naisest, kes oli oma aja kohta iseseisev.
Teine osa on kirjutatud aastatel 52 - 58 ja see ei läinud mul nii kergelt edasi kui esimene osa. Liiga rusuv ja masendav. Nad näiteks ei saanud korralikku arstigi kutsuda koju, sest olid põlu all. Tuglasel olid valud ja ta ei maganud öösiti ja tuli keegi venelasest rajooniarst, kes pahandas, et miks meesterahvas võtab daami vastu ajamata habemega ja teatas, et tema ei tüüta haiget rohtudega, vaid iga haigus paraneb ise ja tuhises nende juurest välja sõnadega, et tal pole aega. Ou well. Ega teises osas millestki muust peale haiguste ja turulkäikude ei räägitudki, aeg ajalt tuli sekka mõni sõna ka tolleaegsetest kultuuriasjadest, aga neist ei jaga ma midagi. Samas oli huvitav lugeda küüditatud inimestest ja nende tagasipöördumisest koju. Enamus Tuglaste tutvusringkonnast ju küüditati. Ka Vilmre, kes pidi elama pärapõrgus Venemaal kitselaudas. Uued elanikud ise pidid selle lauda veel elamiskõlblikuks muutma, no katuse ära parandama ja nii. a näiteks Elo õemees läks tagasi Venemaale, kuna tundis, et seal on inimesed tema vastu kenad ja tal oli ülikoolis proffessorikoht, aga Eestis ta ei suutnud sisse elada, tundis tõrjumist.

Niiet inimesed, nautige oma edu vilju niipalju kui võimalik, ahmige endasse päikest ja vabadust ja naerge niipalju ja kaua kui saate, iga elatud hetk on hinnas. Elus ei tohi pidada midagi iseenesestmõistetavaks. Tulevik on etteteadmatu. Kui Tuglased 30ndate lõpus Soomes ja Norras suvitamas käisid, kas nad aimasid, et see jääb neil viimaseks välisreisiks ja et tulevikus nad elavad nii, et nende käsutuses pole korralikku arstigi? Kas nad aimasid, et tuleb päev, mil nende armastatud Eestimaa maakaardilt pühitakse ja nende tuttavad Laidonerid Venemaale vangi viiakse? Ei aimanud ju...aga meie, kes me elame taasisesesvunud Eestis, võiksime nende eludest paljugi õppida ja nautida igat hetke, mil saame olla ise kaptenid omas laevas.