ehast koiduni

Eelmisel kolmapäeval oli Vanemuises Evita, millest jäi hea mälestus. Esimese vaatuse lõpus oli stseen, kui Peron seisis rõdul ja all oli rahvamass ja Evita kõndis inimese juurest inimese juurde ja inimesed vehkisid rusikatega ja naised tahtsid endale valimisõigust ja võideldi ja lauldi uue Argentina eest ja nimel ja ma kuulasin ja vaatasin suu ammuli ja ihukarvad tõusid püsti. Võimas oli.
Ilus laulis väga hästi, tal oli ühtlane ja kõlav hääl. Ainult Eplik Gueverana oleks võinud olla kirglikum. Istusin seitsmendas reas, seega nägin neid kõiki selgelt. Eplikul olid natuke uimased liigutused ja ta jättis mulje nagu oleks ta väsinud või nii.
Laupäeval keerutasin jalga rokiklubis, viskasin oma mehega lava ees tukka ja laval laulis musta, dramaatilise ja aristokraatliku kleidi ja pitskinnastega tüdruk mehehäälega, nii rinnapõhjast ja sügavalt. võimas oli. Edasine õhtu kulges illukas ja pirol kuni koiduvalguseni. Lõbus oli:)