Tegelikult ma ei ole veel jõudnud Ulitskaja teist raamatut lugema hakata. Kui hiljuti raamatukogus hulkusin, sattus mul näppu Alessandro Barrico "Siid". Kindlasti on inimesi, kes loevad selle õhukese üllitise läbi mõne tunniga, aga mina lugesin pikalt ja mõnuga, kolm või neli õhtut järjest. Ma seekord tõesti ei tahtnud kiirustada ja ahmida järjekordset lugu endasse nii, et pärast on pea paks ja elamust raske kirjeldada. Mõnulesin Barrico peenekoelises maailmas. Barrico Siidi lugu ise on napp ja tekst on hõre, ent sealsete inimeste elud räägivad iseendi eest. Suuri sõnu polegi ju vaja, kui teod ise on oma olemuselt suured. A sellegipoolest on Siidi lugu pigem midagi sellist, mida on parem kuulata ja lugeda, millele on parem kaasa elada, kui et ise seal sees olla. Minu arust vähemalt. Barrico jutustab 19 sajandi Lõuna Prantsusmaa mehest, Hervest, kes elab linnas, kuhu rajatakse siidiussikasvatus. Kui siidiussimunad Euroopas kõngevad katku, ei taha tolle linna, mille nime ma enam ei mäleta, prantslased sugugi loobuda oma siidiussikasvatamisest ja saadavad Herve´i Jaapanisse uute munade järgi. Jaapan oli tollal eurooplaste jaoks maailma lõpus asuv suletud ja avastamata maa. Herve võtab tolle metsiku teekonna ette, sõbruneb Jaapanis siidiussikaupmehega ja kohtab seal kedagi täiesti ootamatult ja see täiesti ebatavaline kohtumine tekitab temas nii vägevaid tundmusi, et ta on igaveseks oma kättesaamatu lummuse ori ja oma igatsuse sunnil käib kord aastas Jaapanis. Herve´il on Prantsusmaal ametlik naine ka, kel pidi olema maailma kauneim hääl ja maailma ilusamad juuksed ja nad proovivad ka last saada ja käivad kord aastas kaugemal reisil. Herve´i jaoks pole tema Prantsusmaa elu pärast Jaapanit ikkagi SEE. Tema naine muidugi saab sellest silmapilkselt aru ja omal moel püüab mehe igatsust vaigistada. Kurb värk ju iseenesest. Ent Barrico jutustab sellest nii nagu oleks see maailma kauneim armastuslugu. Barrico jutustuslaad paneb mõtlema, tundma, õhkama ja kaasa elama, midagi nii lummavat ma polegi ammu lugenud.
Loos on väga erilisel kohal vaikus ja üksindus. Te lihtsalt peate sellest ise lugema, minu sõnaseadmiskunst on liiga väeti praegu kirjeldamiseks, kuidas Barrico räägib vaikusest ja üksindusest, see pole tema jaoks näiteks tühjus või igavus, vaid midagi sellist, mis viis minu pilgu silmapiirile ja pani õhkama ja ärgitas unistama tegudest, mis pole veel teoks saanud, ent äkki kunagi...

Lugedes meenus mulle minu lemmikkirjaniku J. Wintersoni "Tuletornipidamine", mis on jutustab samuti väga lummavalt üksindusest ja vaikusest ja igatsusest ja lõpuks ühe igatsuse täitumisest ja pärastisest õnnelikust unelemisest. Kuigi need lood on nii erinevad, et neid ei saa panna ühele joonele, aga mulle tundub, et nii Wintersoni Tuletornipidamise kui ka Barrico Siidi atmosfäär on kuidagi sarnane. Melanhoolne. Vaikus ja üksindus on Wintersonilgi tähtsad ja need kosutavad nii Wintersoni kui ka Barrico vaimusilmas elavaid inimesi kui ka neid, kes elavad nende lugudele kaasa.

Kui ma mõtlen veel tagasi nt Ulitskaja "Medeia ja tema laste" peale ja nende peamiselt negatiivsete emotsioonide peale, mis mind pärast lugemist valdasid, siis ma usun, et ma olin pettunud sellepärast, et ma ei leidnud Ulitskaja lugudes midagi lummavat. Ta kirjutas Medeia ja tema lastes küll kõiksugustest inimestest ja ootamatutest elukeerdkäikudest, aga lõpuks olid need oma ootamatuseski tavapärased ja ta oli minu jaoks liiga argine ja realistlik ja seal pold eriti midagi, mis viiks pilgu silmapiirile ja paneks õhkama. Seepärast ma viivitangi veel Kukotski juhtumiga. Kardan, et jälle saan tavapärase argielu kirjelduse osaliseks, mille lugemine pakub ajudele puhkust ja mis oleks rohkem nagu mingi seebika jälgimine.

Ma nüüd hõljun nii pilvedes, et ma ei teagi, mis mu tänasest tööpäevast saab:) Tahaksin õhates kõiki vähihaigeid kallistada, kellega ma täna kokku puutun ja tahaksin anda neile jõudu, mis nende hinged ja kehad tugevaks ja vastupidavaks teeb. Liiga palju inimesi on viimasel ajal hääbunud.

ja kaunist jaanilaupäevaõhtut teile. Suuri valgeid sõnajalaõisi ja sädelevaid jaaniusse teie teele:)