Eile olime Maarikal külas ja meil oli Bobby Longi stiiliõhtu. Maarika kandis pidzaamat, Leino ja Priit olid stiilipuhtad hommikumantlis ja lipsus, mina avastasin Maarika roosa sügava dekolteega hommikumantli, mis oli ääristatud siniste satsidega. Minu jaoks oli see hommikumantel saadik teisest maailmast, otsekui tervitus Tsehhovi mõisaromantikast.
Maarika oli selle romantilise hommikumantli lasnud õmmelda juhuks, kui ta peaks maaomnikuks saama, ja et siis lehvib sellise roosa rüüga oma põldudel ja heinamaadel, sigar suunurgas ja vahuveinipokaal käes. Muidugi sai ta hommikumantli omanikuks ennem kui maaomanikuks, aga selleeest ripub tal garderoobis ekstravagantne ja unistamapanev riideese, millesse ma kõrvuni armusin ja mis äratab unnevajunud kujutlusvõime. Lasen Moonikal endale midagi sarnast õmmelda.
Nii me siis istusimegi alguses kolmekesi oma hommikumantlites ja ööriietes Maarika köögis, lõime vahuveinipokaale kokku ja vabanesime tööpäeva pingetest. Maarikal oli ju veel suvepuhkuse esimene päev:)
Väljas hakkas vihma sadama, majaümber olevad puud kohisesid tuule käes ja oli tunne nagu akna tagant kostuks meremüra.
Maarika oli teinud ka kanasalatit sinepikastmega, mis osutus väga maitsvaks. Kui kõht sai hea ja paremaga täidetud, siis vaatasime Bobby Longi filmi. Meie Maarikaga fänname Bobby Longi ihust ja hingest, see on meie jaoks film, mida me võime uuesti ja uuesti vaadata, sest seal on just midagi, mis paneb meid Maarikaga unistama. Ma jumaldan selle filmi atmosfääri, neid kõrguvaid raamatuhunnikuid ja eriti sealseid inimesi ja nende elurütmi. See pole selline kiire film, kus kõik juhtub hästi kähku algusest lõpuni, Bobby Longis kulgeb kõik väga aeglaselt ja rahulikult. Bobby Long on endine kirjandusprofessor, kes elab koos oma endise assistendiga oma surnud armukese majas, mille seintel laguneb värv ja maest laeni ulatuvad raamatuhunnikud hoiavad maja püsti. Need kaks tegelast pole oma minevikuga rahu sõlminud, nad üritavad oma eelmistest eludest kumavat valu leevendada rohke alkoholijoomise, rohkete raamatute lugemise ja kirjutamisega. Kui Bobby Longi armuke sureb, tuleb nende ellu Bobby armukese tütar Purceline, kes pole samuti emale andestanud, et teda on väiksena maha jäetud. Edasi saabki näha, kuidas need kolm omavahel hakkama saavad ja et kas nad sõlmivad oma mineviku ja olevikuga rahu või mitte. Minumeelest nende tutvusringkonnast ei käi küll keegi kellaajalisel tööl, nad istuvad päevast päeva kas kohalikus baaris või siis kellegi tuttava aias, kuhu on veetud hulgaliselt katkiseid diivaneid ja tugitoole. Üks tätoveeritud saksofonimängija istub peamiselt veega täidetud lastebasseinis:) Bobby loobib seltskonnas kirjanike tsitaate, mängib kitarret ja jutustab lugusid, mis Purcelini marru ajavad.
Äärmiselt armastusväärne film on. Soovitan soojalt unelejatele, kes mõistavad hinnata sõprade või raamatu seltsis veedetud päiksepaistelist rahulikku pärastlõunat.

Meie õhtu jätkus filmiga Pea pilvedes, ma võin seda alati vaadata Gilda Besseti kleitide pärast:)