Sain lõpuks "Medeia ja tema lapsed" läbi loetud. Mind tõmbas see raamat seepärast, et tagakaanel teatati, et see on ärapööratud müüt kuningas Kolchisest ja tema tütrest Medeiast, täis südamlikku ja lahket armu ja kirjaniku poolt püstitatid mälestusmärk tema vanaemale ja paljudele vanematele sõbrannadele, kelle kõrval maailm alati paremana paistis.
Medeia on üksik vana naine, kes elab Krimmi mere ääres, ta ise on kreeklane ja tema peres oli 11 õde ja venda ja elusolevatest käivad kõik oma laste ja lastelastega iga suvi Medeia juures suvitamas. Nende suur perekond on rahvusvaheline, sinna kuuluvad nii venelased, kreeklased, tatarlased, usbekid, leedukad, korealased, juudid ja raamatu lõpus sündis Ameerikas kõige noorem sugulane, kelle ema onHaiitilt pärit musta nahaga naine:) Ulitskaja kirjutab Medeiast ja tema lähikondlaste eludest ja nende valikutest. Mõned lood on aeglased, teised jälle hästi kiired. Ulitskaja on justkui Venemaa Somerset Maugham, kes kirjutab väga erinevatest inimestest täiesti võrdselt, tema küll ei mõista neis lugudes kohut mitte kellegi üle ja lõpuks kõik lood põimuvad ja moodustavad omavahel mustri.
Ainult raamatu lõpp mulle ei meeldinud, sündmused kulgesid liiga kiiresti ja loetu meenutas seebikat. Jutustatakse noorte sugulaste, õdede Maša ja Nika suhtest pikajuukselise Butonoviga, need kõik kolm kohtusid omavahel loomulikult suvel Medeia majas. Maša armub Butonovisse ihust ja hingest, see on armumine, mis põletab tema hinge sõna otseses mõttes, ta kirjutab läbi une luuletusi ja näeb Butonovis oma tõelist saatuse pööret. Nika jaoks on Butonov lihtsalt sport ja lõbus vahepeala. Butonov magab süütu näoga nende mõlemiga ja hoiab mõlemat naist enda juures kinni kuni asi jõuab oma traagilise lõpuni, mis sisaldab ohtralt pisaraid ja taas sugulaste kokkutulekut ja ühte matust.