Nädalavahetuse ilmnes tõsiasi, et ma olla mätas. Pehme ümmargune võdisev turbamätas, kes päiksepaistel ruigab nagu õnnelik kevadine põrsas ja vihmaga vajub maa alla peitu:D

Eile Priit tuli maalt ja ütles, et ei jõua ära oodata, mil saaks ometi Terminaator 2 jälle vaadata ja nii me tegelesimegi sellega õhtul ja unes ma nägin, et mu isa saatis kaks meest mind tapma, nad ronisid oma roosade käte abil mulle neljandale korrusele aknast sisse ja tegid elu põrguks ja lõikasid ziletiga mu sõrmed katki, et ma nendega midagi enam teha ei saaks ja siis ma läksin vanni, kus oli juba Manna ees ja olime Mannaga kahekesi vannis ja põgenesime nende meeste eest, kes meid jälitasid ja nad õnneks ei saanud mind kätte, aga hirmus oli ikkagi veriste sõrmedega paljalt ringi lipata:P

Eileõhtu juhtusin Alieni nägema. See tulnukabeebi oli ju nunnu. Sündige ise võõras keskkonnas ja nii, et ema polegi juures, kas te ei muutuks kurjaks siis?
Aga jh, kui Priiduga õudukaid vaatan, siis mina hüplen ja kiljun ja poen nahast välja filmivaatamise ajal, Priit muutub imelikuks pärast filmi, vapub ja väriseb, pungitab silmi, teeb koledalt häält ja lõksutab lõugu minu mureliku pilgu all:D
Muuseas, mu äranähtud filmide listi kuuluvad ka Vaimude väljaajaja ja Loomade surnuaed. Siuksed need meie kodused õhtud on, kui ma just ei loe, siis vahime siukesi filme, neid ma suudan vaadata, ei tekita maailmavalu, millega hiljem on raske toime tullla ja pärast on nii hea rahulik uni:D

Ja täna ma tervitaksin teid, olla on äge ja tuju hea ja liblikad ja mis kõik veel:D

Dont stop me
krr, miuke noor Freddy nahkpükstes välja nägi:D

Eilse õhtu veetsime Emajõe ääres. Päike hakkas veerema, veepind oli kuldne ja õhk soe. Pardid askeldasid kaldal ja üks isane oli uudishimulik ja julge ning tuli lausa meie väljasirutatud jalgade saapataldu nokaga toksima:P a meil pold saia pakkuda ega midagi, ma arvan, et magus oleks ta kõhule halvasti mõjund ja märjukesest ta poleks lihtsalt hoolind. Istusime tasakesi ja jälgisime nende toimetusi, kuidas nad omavahel õiendasid ja siis justkui märguande peale kambaga veepinnalt lendu tõusid ja hõõguva läänetaeva poole sööstsid. Peagi süttisid tähed ja laululavalt kostis miski sümfoonia:) Nii me siis imetlesime taeva sadu vilkuvaid silmi klassikalise muusika saatel ja unistasime ja langevaid tähti nägin ka.
Hämmastav, kuidas üks õhtu võib kogemata nii romantiliseks kujuneda. Meil Priiduga ikka joppab:D

krt praegu meile vastuvõttu toodi psühhist tüüp, keda saatsid õde ja kaks suurt tursket meest, ta ettearvamatu käitumisega olla ja otse loomulikult tema kõrvanibu piirkonnast oli vaja kaapeproov võtta, seal oli koorik ja kahtlane asi ja ma puhastasin kõrva ja tüübid hoidsid teda kinni ja sitaks kõhe oli:S too võbises ja karjus aina, et valus ja valus, õnneks kulges kõik rahulikult, aga ikkagi.

Roosi nime peab väga rahulikult lugema, ent samas ta kingib palju meeldejäävaid ja hingeminevaid hetki. See pole mõni lihtne kriminull, mis võimaldab mõttepausi, tekst nõuab kaasamõtlemist.
Ütlen ausalt, et mind jättis Roosi nimes see krimivärk külmaks, sealsed sündmused arenesid aeglaset ja huvitavaks läks asi alles siis kui lõpplahenduseni jõuti, siukene kõhedaks tegev lugu vanamehest, kes sooritas saatanlikke tegusid, sest ta armastas nii väga oma tõde, et oli valmis ükskõik milleks, hävitamaks seda, mis oli tema arvates vale.
Ent mulle väga meeldis lugeda Adso sisemaailmast, tema joovastusest ja kurvastusest, kui ta külatüdrukusse ära armus. Või ka munkade jutustustest Franciscusest, joachimiitidest, spirituaalidest, vennakestest, minoriitidest ja sellest veidrast, sõgedast, kirglikust, meeleheitlikust ja omamoodi lummavast vend Dolcinost, kes mässas Rebelliuse mäel 14 sajandil Itaalias, elas seal üle paar külma talve ning lõpuks sõi oma kaasalasi, sest midagi muud polnud süüa, ent ikka keeldus alla andmast ja kui ta lõpuks kätte saadi, hukati see tüüp päris valusalt. Dolcino igatses samas parema maailma järgi, kus valitseksid rahu ja armastus ning kus kirik ei oleks ülekohtune teisitimõtlejate suhtes ega kuhjaks mõttetult varandusi kokku, ent ta kukutas vanat maailma vägivalla läbi, ta elas vägivallas,suri vägivaldselt ega jõudnud kunagi oma igatsetud sihtideni. Kui ta oma unistuse elluviimise nimel ei säästa enda ega teiste elusid, siis kes hakkab elama tema unistuses? Kes tunneb kättevõideldud asjadest rõõmu, kui kõik, kes selle nimel võitlesid, on surnud? Nja, kummaline on see utoopia unistus verevalamise teel.
Ja kõige lõbusam peatükk oli viienda päeva kolmas tund, kus leidis aset diskussioon Jeesuse vaesuse üle, alguses oli vestlus viisakas, lõpuks olid delegatsioonide esindajad omavahel ägedas tülis ja asi meenutas pigem turul peetavat turumüüjate sõimu, siis ütles oma sõna sekka William, pühadused rahunesid maha ja kõik väljendasid lootust, et kirik muutub ühtseks, nõudsid õigust ja ülistasid siiralt teoloogilisi ja üldtunnustatud voorusi.
Williami ma armastasin üle kõige siis, mil ta teatas Adsole, et "Antikristus võib sündida jumalakartusest endast, ülemäärasest jumala või tõearmastusest, nii nagu ketser sünnib pühakust ja kurjast vaimust vaevatu sünnib prohvetist. Karda prohveteid ja neid, kes on valmis surema tõe eest, sest tavaliselt lasevad nad endaga koos surra ka väga paljudel teistel.
Võib olla on igaühe kohus, kes armastab tõde, naerda tõe üle, panna tõde ise naerma, sest ains tõde on õppida saama vabaks hullumeelsest tõejanust". (lk 469)
Mannale panin kõrvale peatüki, kus William seletas, kuidas tõenäoliste vigade kaudu küsitava tõeni jõuda, sest Manna on meil suur uurija ja tõe väljaselgitaja.
Priidule pakuks kindlasti väga suurt lõbu Adso unenägu Cyprianose õhtusöömaajast, seal oli kogu piibli ja kloostriseltskonna väärikatele tegelastele antud jabur ja lõpuks ometi inimlik pale, no näiteks Maarja oli emand, kes aina nõudis veini juurde, sest tema tobe poeg Jeesus ei tahtnud muuta vett veiniks ja Jeesus ise käis ringi tuvirüüs ja narris Juudast, et too ei oska teha Jumalale meelepärast nalja:D
Kui Priidule olen jutustanud kloostri munkadest, Ubertinost, kes surus endas alla armastuse oma naise Clara vastu, et saada vastuvõtlikuks armastusele Ristilöödud Kristuse vastu, rohusegajast Severinusest, kes kasvatas taimi laboratooriumi jaoks, noorest Uppsala Bennost,kelle teadmisteihalus varjutas selge mõistuse ja kes tahtis üle kõige lugeda raamatukogus just neid raamatuid, mida raamatukoguhoidja talle kunagi ei lubanud lugeda, Salvatorest, kes oli enne kloostrisse asumist hulgusena Euroopas ringi rännanud ja ühinenud varatute inimestega, kellele ei tähendanud mõistlik meel ja seadused enam midagi, olles vabad kohustustest, silme ees ähmane unistus tõotatud maast, käisid läbi külade ja linnade ning võtsid endale kõik, mis kätte said ja Salvatore jutustas ka vaenust juutide vastu,sest juutide käes olid temameelest varandused, mis oleksid pidanud kristlastele kuuluma ja Salvatore rääkis metsikutest tapatalgudest juutide seas nagu oleks tegemist kõige voorusliku ja malbema teoga, meeleheitlikust keldriülemast Remigiost, kes samuti oli olnud Dolcino jõugus ja kelle jaoks see mäss oli olnud vabaduse õhu sisse hingamine, olgugi, et tuli aeg, mil ta pidi oma mineviku läbielamiste tõttu elu andma, ent ma arvan, et ta ei kahetsenud mitte kui midagi, sest oli ta ju liitunud Dolcinoga omal vabal tahtel ja Adsost, kes oli tegelikult suur unistaja ja Williamist, kes uskus siiralt mõttevabadusse ja vabasse tahtesse ajastus, mis propageeris kõike muud kui mõttevabadust ja vabat tahet,
igastahes Priit on siis nii ettevaatlikult küsinud, et kas ma tõesti võtan neid tegelasi tõe pähe. Njah, ma ju muidugi annan endale aru, et kõik eelpool nimetatud olid ju võimalikud, mitte reaalsed inimesed, ent ma loodan, et on ikka veel inimesi, nii 14 sajandil kui ka tänapäeval, kes mõtlevad ja tajuvad elu nagu William ja ma armastan Ecot väga, sest tema nägi und sellest 14 sajandi Itaalia kloostrist ja Williamist ja Adsost.

Täna hommiku tööle sõites lõpetasin Umberto Eco Roosi nime lugemise, uhh. mai või, olen lummuses.

Õunakook ahjus ja varsti kullakestega pidulikule piknikule kassitoomele vabariigiaastapäeva tähistama.

Häid pühi :)

Roosi nimes Adso ja William filosofeerivad vana aja raamatute ja õpetlaste üle ning Adso jutustab ükssarvikust, kes olla kõige malbeb loom, kristuse ja karskuse sümbol. William arvab, et ükssarvik võib olla ka paganate väljamõeldud muinasjutt või äkki ta pole lihtsalt niisugune nagu raamatutes kirjeldatakse. William jutustas Veneetsia reisijast, kes rändas peaaegu paradiisiallikate manu ja kohtas seal ükssarvikuid, ent need olid paksud, kohmakad, inetud ja mustad. William uskus, et ta tõesti nägigi loomi, kel oli sarv otsaees. Hiljem rändased need kirjeldused ühest allikast teise, ninga alludes hilisemate kirjeldajate fantaasiatele, said ükssarvikutest meeldivad, valged ja taltsad olendid. Adso mõistab, et raamatute tõde ei pruugig olla sõna sõnalt võetav ja küsib, kuidas saab siis õpetlasi tõsiselt võtta.
william: "Raamatud ei ole kirjutatud mitte selleks, et neid usutaks, vaid selleks, et nende üle järgi mõeldakse. Kui võtame mõne raamatu, siis me ei pea endalt küsima, mida selles raamatus öeldakse, vaid mida sellega tahetakse öelda ja vana aja õpetlased mõistsid seda väga hästi."Adso unistab,e t ükssarvikud võiksid siiski olemas olla. William lohutab teda,et ära kurvasta, neid on kirjeldatud raamatutes, mis ei kujuta mitte reaalseid, vaid võimalikke olendeid.
Adso: "kas meid ei peagi siis raamatuid lugedes valdama usk, kui see on ometi vaimuliku seisuse voorus?"
william: "Meile jääb veel kaks vaimuliku seisuse voorust. Lootust, et see, mis on võimalik, on olemas. ja armastus selle vastu, kes uskus tõepoolest, et see, mis on võimalik, on olemas. "

lk 305.

Logiraamatusse, et eile oli brainlessidel 6. kuu tähtpäev:)
Istusin köögis ja lugesin Roosi nimest Priidule ette kohti, mis minumeelest olid väärt ettelugemist.
Ehkki valida oli raske, sest heameelega ma oleksin terve raamatu ette kandnud.
Priit kokkas.
Friikartulite, sampinjonide ja frikadellide ahjurooga.
Paaris põrssad söövad paremini ju:)
Õhtul olime Pirol ja kesköiseks filmiks jõudsime sõprade juurde raeplatsi.
Väga viis film oli Astropia, larparitele ja arvutimängifriikidele peaks see eriti meeldima.
Palju helgeid hetki oli seal rollimängust Islandi moodi.
Pärast filmi ei lahkunudki maailmavaluga, vaid olemine oli rõõmsam ja muhedam.
Lõpuks ometi üks soe film.
A ma olin kogu neljapäeva soojas ja elevil meeleolus ka, meie sünnipäev ju.
ja et Priit on ikka nii muutumatult armastusväärne ja muhe.
Ei mingeid üle ega möödalaskmisi.
Kindel värk.
Aitäh:)

Kevadel oli Hispaania filmide nädal ja mäletate, kui pöördes olin filmist Tsoon? Sellise korraliku laksu sain, et terve suvi ei tegelend filmivaatamisega, no mitte ükski vägi ei tõmmanud enam Ateenasse, aint Priit näitas paari toredat multikat, nagu Land Before time ja Printsess Monoke(vm taolist), aa oma lemmikfilmi 12 olen ka kullakestele näidanud ja ma rahul, et see kedagi külmaks ei jäta.
A kui olime kullakestega kuskil matkarajal, ilmselt oma esimesel Alam Pedja käigul, siis tuli tartuffist niipalju juttu ja mul tekkis tunne, et olen taas võimeline filmidele kaasa elama. Olengi nüüd old kaks õhtut jutti raeplatsis. Eilset Rumeenia filmi "Vaikne pulm" ootasin väga, sest ma ju niiväga armastan seda maailma piirkonda, inimesi, muusikat ja ootasin lõbusat sooja filmi ja Rumeenia rahvamuusikat, mingil määral sain küll, mis tahtsin, igas korralikus külas elavad ju suurepärased ropud südamlikud vanamehed, kes kõrtsis puskarit joovad ja maailma paika panevad ja kuidas nad surmvaikselt pulma pidasid, oli täiesti ainulaadne, ent asja lõpplahendus pani täieliku põntsu, olin jahmunud ja pahane. Lõpuks seda elujõulist küla valdaski surmavaikus.
Nüüd jälle tunnen, et ei taha midagi enam filmidest näha ega teada, ehkki tänane kellakümnene film tõotab olla vähem jubedam, a eks näis.

ja olen enda jaoks taasavastanud Umberto Eco. Kui ühel laisal pärastlõunal kodus olin, sobrasin oma raamaturiiulis ja tekkis idee, et ennem raamatukokku uute raamatute järgi ei lähe, kui kodus olemasolevad on läbi loetud:P Omal ajal jäi mul Roosi nimi pooleli, kui see 4 aastat tagasi ilmus, vbl olin selle jaoks ka liiga noor, ent nüüd tunnen, et aeg on taas küps ja asi vajab ülelugemist. Väärt kraam on ikka küll, Eco on täpselt nagu Victor Hugo, tema stiil on samasugune detailirohke ja pikaldlane. Eco tsitaate ma armastan väga, paljud tema ütlused aitavad mul lepitust leida varem loetu ja nähtuga, viin teema uuesti Tsooni peale, mai saa ikka üle ega ümber filmi sündmustikust, no ikka sitaks rõhub või nii, too lokkav lohutamatus ja külmus, ent Roosi nimes tähendas Adso, et "kui asi puutub maiste varade valdamisse , siis ei saa loota, et inimesed lähtuksid oma tegudes ja arusaamades õiglusest" ning mingil kummalisel moel lohutas see ütlemine mind, sest nii see tõesti on, see oli Tsoonis nii üliräigelt välja toodud. oeh.
Ja veel mulle sitaks meeldis Williami täheldus, et jõletu on tappa inimest selleks, et öelda, usun ühteainsasse jumalasse. See on ka minu arvamus Avaloni usu ja võimuvõitlusest ja üldse kogu maailmas toimuvas usuvärgis. Olgem tolerantsed!Peace!

Reedeõhtul olime tagasi Alam Pedja looduskaitsealal, Kirna matkarajal, Pedja jõe kaldail, teekond kulges metsa ääres ja heinamaa vahel, vahest ka läbi metsa. Päikese veeremise ajal kõndisime ja ilus oli, kui laskuva päikese kiired helklesid põõsastes, võsas ja puude alumistel oksadel, kuldne rohelus lokkas. Me teekond lõppes, kas oli see Altoja? vahitornis, see oli ka Pedja jõe kaldal, torni ümber oli niidetud murulapp, mis oli ümbritsetud puudega, seal lõkkeplatsil me siis istusime ja sõime kaasavõetud head paremat ja sääsed ja parmud sõid selle eest meid, toiduahel rokkis. Need kohalikud olid nii agressiivsed ja näljased, et laskusid valimatult kuhu ja sõid mida aga kätte said, üks isegi istus mu huule peal, offi peale nad ainult kehitasid õlgu ja irvitasid kurjalt. Priit kommenteeris hiljem, et muidugi, kuna nad ikka Mariid ja tema sõpru reedeõhtuti õgida saavad:P Kõndisime maha pea 7 km, uhh, kui supermõnus oli jälle enesetunne pärast matkarada, kui juba Tartu poole tagasi sõitsime ja ühed külma (või no nii külma kui võimalik) õlleringid tegime. Läksin matkarajale suht loiult, olles töönädalast läbi ja ega peavalugi ei puudunud, tagasitulles oli nii reibas olemine, et...uhh!
A ausalt öeldes mets ja heinamaa niiväga minu teema ei ole, metsas olla on kuidagi ahistav ja vastik, tahan avarust, vajan rabat ja merd. õhku ja silmapiiri. A kõndimisel ja heal seltskonnal endal oli tervendav mõju ja ma tean nüüd, et Maarika, Leino ja Erkkiga oleksin valmis luurele minema iga kell. Ma ei unusta iialgi, kuidas me rahulolevatena vihmasajus Selli rabas pühapäevaõhtul tilliga kartuleid sõime.
Laupäeval saunatasin maal ja vihtlesin mõnuga, ent seda, mida ma tundsin eelmisel pühapäeval pärast rabamatka ja sauna, see enesetunne paraku ei kordunud.Pühapäeval tuli lõpuks Priit kh oma maalt tagasi, uiiii!
Nüüd see nädal möödub kiirelt Tartuffiga ja reedel tuleb Lembe:D uiii!

Pühapäevaõhtu käisime Alam Pedja rabas. Kõige eredam meeldejäävam hetk oli siis kui korraldasime pikniku ja kerget vihma sadas ja sõime tilliga kartuleid ja kurke vihmasajus. Või kui vaatetornis jalga puhkasime sealse paksu palklaua taga ja kuulasime vihma ning vaatasime loodust. Matka lõppedes läksime mu ema lahkel kutsel suvilasse sauna ja katsetasime piparmündivihtasid. ja enesetunne, mis oli pärast sauna...uhh...ma ple seda tundud mitte ühegi koduse vannitoaprotseduuri järgselt. Isegi mitte külma dussi alla minek ple see ja ka kui muidu olen saunas old, ple midagi säärast tundnud...kõik kondid ja lihased olid pehmed ja lõdvestunud ja olla oli nii kerge, keha oleks justkui vabanend kõikidest toksiinidest, see oli totaalse puhtuse ja värskuse ja kerguse tunne. Kas asi oli rabas ja vihmas ja vihmasajujärgses magusas õhus või piparmündilõhnas, mis levis üle saunaruumi või vihtlemises? Ja miuke rammestus hiljem ligi hiilis ja voodisse jõudes uinusin otsekohe, mis on pühapäevaõhtu kohta äärmiselt ebatavaline.
Nüüd oleme selle kevade ja suve jooksul käinud neljas rabas, alguse sai me rabaarmastus Erkki sünnal aprillis Valgesoo rabas, mil päikeseloojangu ajal viskit rüüpasime, siis minu eestvedamisel Endla ja Meenikunno raba maikuus ning eilne Alam Pedja. Reedel on plaan jälle mingi uus koht kaardilt välja vaadata, et lõpetada töönädal väärikalt:D elagu rabad ja saun!

Eileöösel juhtusin juhuslikult tv1000ndest nägema filmihttp Kirelõõm. Romantikutele soovitan soojalt. Mäletate filmi Copying Beethoven ? Kirelõõma atmosfäär on midagi sarnast, see on valusilus lugu muusikast ja muusika armastajatest, kuidas üks pisike viiul toob kokku II maailmasõja ja Praha kevade keeristes laialivalgunud perekonna.