Miskipärast on kujunenud nii, et oma härraga vaatame kodus IMDB saidi top 250 filme, kinos me kahekesi suurt ei käi, kinos olen rohkem muude härrade ja prouadega ja kinoõhtutest on nagu seltskonnaüritused kujunenud või nii, mis jätkuvad tavaliselt Leino man.
Sel nädalal käisime Kaie ja Erkkiga Antikristust vaatamas. Uhh. Tänu taevale, et mu kallid kamraadid muga kaasas olid, pärast põdesime kõik filmipohmakat, minul on järelnähud siiani, ent ma tean, et ma polnud ainus, kes oli nähtust pöördes. ja see tekitas kuidagi nii mõnusa kambatunde, et üks film, sarnased elamused. Sirbis keegi kirjutas, et nii diip film, et seltskonnaga ei saa vaadata. No meie küll saime. Kas me kolmekesi olime siis nii ühel lainel või kas see film viis meid nii ühisele lainele...
Kino Sõpruse lehel kirjeldatakse Antikristuse olemust väga hästi.
ja veelgi paremini kirjutatakse sellest filmist siin.

Mina isiklikult arvan, et minu jaoks see polnud mõni selline film, mida on näiteks õhtuti õudne vaadata või nii. Tunnistan, et ma ei tea midagi Tarkovskist ja veel vähem antikristuse teoreetilisest taustast, seega vaatasingi seda filmi lihtsalt kui lugu naisest, kes läheb segi pärast oma lapse surma ja tema mehest, kes üritas naist terveks loitsida oma ravikuuri ja psühhiaatriliku lähenemisega. Ent on ju vana tõde, et loitsu lausuja peab ise olema ettevaatlik, et ta ei langeks oma loitsu küüsi.
Mäletan, kuidas filmis naine rääkis tammepuudest, mis peavad paljunemiseks saja aasta jooksul ainult ühe juure kasvatama ja et tammetõrud on tammepuu pisarad ja et looduses on surma alget igal pool. Mees teatas sellepeale, et väga ilus lugu küll, aga elu pole lasteraamat. Ma oleksin heameelega tahtnud ta valjuhäälselt peesse saata, sest tol hetkel ta nii väga meenutas mu ema, ta oli selline üleolev ja enesekindel ja kõiketeadja ja oli tunda, et ta haletses naist ega mõistnud tema tundlikku ja melanhoolset mõttemaailma.

Lein on inimlik, ma usun, et see ei saa olla kurjast, aga lein võib muuta inimesed kurjaks, meeleheitlikuks, raevunuks.
mehes oli piisavalt palju tugevat närvi, ratsionaalset mõtlemist ja ta tuli sellest meeletusest eluga välja. Kas siis elus võidab ratsionaalne mõtlemine, mitte emotsionaalne?
Tiina Lokk kirjutas, et pärast oma puhastustuld oleks mees pidanud rõkkama kergendusest, ent mees läks inimeste sekka tuima näoga ja oli ka oma olemuselt üleni tuim. No kuulge, kui arvestada, mida ta üle oli pidanud elama, pole ka mingi ime. Ma arvan, et meheni jõuab arusaam, mida ta oli läbi elanud, ja kergendus, et need asjad lõppenud on, alles hiljem, kui ta on toibunud. Ta oli ju kindlasti leinas, lausa kahekordses leinas, sest ta oli ju kaotanud oma lapse ja abikaasa. eks suured tunded ja vapustavad üeleelamised mõjuvad ju individuaalselt ja ma arvan, et olen ka seda tüüpi, et kui elan midagi erakordset üle, siis oleksin mingi aeg pärast seda justkui apaatne. pea valutaks ja seesmiselt oleks tühjus...ja ma ei suudaks näha vastutulevate inimeste nägusid.
ent mehe ellujäämine, ka tuima näoga ellujäämine tähendas mulle nii palju, see oli minu jaoks lootus, et kõigega võib ja peab hakkama saama.

Mäletan, et näiteks Püha Tõnu lõpustseenid tekitasid küll arvamuse, et elu oleks justkui lootusetu, sügavamat tähendust millegile otsida ei ole mõtet, ole vaid ja käi tööl ja söö kõht täis.

Kui teil on väikesed lapsed majas, hoidke öösiti aknad kinni.

PS, küsisin isalt, et kes on anrikristus. tema ütles, et kommunist.

Kahju, kiire on, tegelikult tahaksin rohkem kirjutada sellest, mis mind rabas niivõrd, et filmi viimase pooltunni ajal ma olin täiesti liikumatu ja sõnatu, ei julgenud õieti hingatagi, istusin hüpnotiseeritult ekraani ees nagu väike soolasambaks tardunud jobu ja pärast, kui lõpusupakad jooksma hakkasid, oli kuidagi eriti imelik taas argiõhtus olla, ma ei teadnud, mida öeldavõi kuidas olla, sest tundsin, et kõik, mis ma teen või ütlen, rikuks lummuse, kus ma alles hetk tagasi ennastunustavalt viibisin.

Täna juhtusin üle vaatama oma käekoti sisu. Leidsin järgnevad asjad: greip, mustahallikirju müts, foolium, tume karuna sokolaad, õhuline karaliskas sokolaad, parmesani juust, pakk salvrätte, kosmeetikakott, rahakott, paar puhtaid aluspükse, niisutavad salvrätid, hambahari, näokreem, kingakreem, juuksehari, ketoprofeeni tabletid, hommikusöök järgmiseks tööpäevaks(kirsi activia ja leelo padjakesed piimatäidisega). vot nii. ma olen varustatud!

Nädalavahetusel jõudsin Atlantisesse sünnipäevale, Rakverre, Altjasse mere äärde teisele sünnipäevale ja laupäevaöö möödus Rakvere rokiklubis, minu tuttavad tsikid jäid diskoteeki tantsima, mina lihtsalt teadsin, et pean rokiklubi üle vaatama, kui kohale jõudsin ja väljast Hard Rock Pubi silti nägin, nii soe tunne tekkis ja sisemiselt juubeldasin, ent kui sisse jõudsin, sain kerge šoki osaliseks, sest Tartus on UG ka suurem, kui Kära KAntsu pubi Rakveres, seal polnud liikuda kuhugi, kui tulid uksest sisse, oli piljardilaud ja baarilett ja kõrvalolevas ruumis olid mõned lauad istumiseks ja oligi kõik:D Põhikülastajateks olid sulejopedes ja dressides purjus laaberdajad:D mõni üksik mõistliku välimusega kutt oli ka. ja kogu seltskonna peale kokku ainult kaks karvast. istusin siis seal üksi, Lembe punane minikleit seljas ja tanksaapad jalas, lürpisin oma hõõgveini ja siis nägin, kuidas kaks kohalikku teksades tsikki minu poole vahivad ja kutsusid ühe kohaliku räppari stiilis jou jou venna, ja siis too tuli minult küsima, et mis ma passin siin üksi, seletasin ära, mis ja kus, ja tüüp teatas, et Tartu ja Rakvere rokiklubid on väga erinevad kohad ja et Kära KAntsus ei istuta üksi:P Mul nii kahju, et ma ei öelnud talle, et Tartu Rokiklubi erineb juba selle poolest, et seal võib käia, kuidas tahes, kas üksi või kaksi ja keegi ei vaata imelikuld neid, kes istuvad üksi:D Mingi aja pärast loivas see tüüp oma tibide juurde tagasi ja kandis ilmselt kõik ette, mis ta kuulis, enam need tsikid minu poole ei kiiganud, ent küll aga see jou jou vend üritas mulle sebida lauda üht madalalaubalist ja siilisoenguga väikest kasvu purjus meest, kes enda arust üritas kõvasti rokkida, ent tegelikult ta ajas lihtsalt naerma:P
Pärast kahte hõõgveini tõmbasin Kära Kantsis oma otsad kokku ja tulin tulema, kell oli juba kolm läbi ja osadel tsikkidel lõppes klubituur, ehkki oli ka neid, kes pidutseid kella kuueni hommikul:P

Eelmisel nädalal sai ära nähtud lõpuks see
Ahh:D
Ma arvan, et õige pealkiri peaks olema hoopis Ilusate Meeste tagasitulek. Kui esimest osa nägin, juba siis armusin Vosloosse jaFehri, teises osas siis lisandus neile tema
Teise osa lõpus mu lemmikhetk oli, kui Imhotep sai aru, et naine, keda ta oli mitu tuhat aastat armastanud, ei tule teda päästma ja siis oma selle põlgliku muige saatel viskas ennast põrgutulle:D Võimas, külmavärinad tulid sellest kuratlikust irvest:D
Kinos käisin Erkkiga kh Pangaröövi vaatamas. Selline kaasahaarav lugu suvise Lõuna Eesti lopsaka looduse taustal. Soovitan. Mina läksin kinno ju pärast oma võhmale võtvat tööpäeva ja sain korraliku energialaksu, pärast oli filmipohmakas.
Püha Tõnu näiteks oli hoopis teisest puust. Mulle tundus, et hästi rõhuv, meeleheitlik ja lootusetu, pärast filmi ei tekkinud seda head tunnet, joovastust, et jess, kui äge. Võibolla läksin Tõnut vaatama valel päeval, no pärast tööpäeva lõppu, kui ikka olin läbi omadega. Võibolla peaks seda vaatama mingil puhkepäeval või puhkuse ajal või nii. Võibolla Püha Tõnu jaoks peaksid olema inimesed puhanud. Mitte tööstressis.

Nüüd siis õnnestub ära näha neid filme, mida tegelikult eelmine aasta tahtsin minna kinno vaatama, reedel nägime musiga Mässajate tänava, huvitav oli koos arutada Frangi ja Aprili tülidest ja unistustest ja ebaõnnestumistest.

Olen laisk ja jätkuvalt edasi mitte kirjutamise lainel, seepärast pasten siia üht teist Erkki kirjast, mis võtab kokku mu möödunud nädalavahetuse ja mis peaks ka vastama küsimusele, kuidas mul läheb ja kuidas mu eelmine nädalavahetus möödus. Laupäeval olid ju Kosmikud Sadamateatris:)

Kohale jõudes avastasime, et kontsert käis ning Kosmikud olid laval - jõudsime teise loo ajaks. Kohe tormasime ette, lüües juhuslikke hoope rahva sekka ning jalgade ning õlgadega teed rajades rahva seas. Hüppasime seal nõnda kaua kuni, Kosmikud läbi said. Vahel hakkas ka Kaiel seest keerama nende ülimagusate Geišha kommide tõttu ning Marii ei suutnud kiusatusele vastu panna ning oma sõbrannaga kahekesi seina äärde seisma minna, kus noormehed ning vanamehed pidevalt silmi tegid neile kahele.
Tuli aeg, kus Marii avastas, et tal on vaja kindlasti Kosmikute särki, kuna ... Kosmikud ju ikkagi on üle kõige, arvas Marii. Veel enam, Marii sai küll särgi kuid autogrammid olid puudu. Marii nii väga tahtis autogramme särgi ülaossa, kõhu piirkonda ja külje peale. Ta just ei olnud kõige julgem, et minna ning siis, kus sa mitte kusagilt mujalt ei oska abi oodata, kuulis seda kõnelust ning abipalvet pealt Urmase kaaslane Anna-Liisa. Anna-Liisa oli see, kes ütles kohe, et lähme koos ning hoiame käest kinni siis on julgem minna. Tulemus oli see, et Marii sai oma autogrammid ning igavese tänu ning sooja tunde südamesse.
Kui Propeller lavale astus oli seal lisaks kitarristi asendaja Riho Sibulale veel eeskõnelejaks Mart Juur isiklikult. Õde ning Urmas ning Anna-Liisa liitusid suure rahvamölluga, kuid ei mulle ega Mariile väga pinget ei pakkunud see Propellerite kooslus ning me istusime toolidele, mis olid otse fännileti vastas. Seal müüdi ka õlut nii, et meile sobis. Sai ilusti rääkida ning sai ka Propellereid kuulata, Kosmikute särke ja fänne vahtida ning veel enam, õlut juurde hankida.
Tagasi tulles ning leide ja muljeid jagades otsustasime, et öö on veel alles poisike. Meie suundusime Zavoodi, kus õde meile ka laua leidis ajal, kui meile tundus see olema võimatu.
Ning jäimegi neljakesi Zavoodi, kus mulle väga ei istunud. Asusime teele Illegaardi suunas. Ning oi mis me Illegaardis tellisime. Me Priiduga tellisime ja tellisime neid kuramuse "Hot Shote", mis olid special hinnaga. Õde ja Marii tantsisid mingisuguse rege stiilis soft-roki kategooriana tundunud muusika järgi. Ja me Priiduga kallasime ja kallasime. Asi läks nii heaks, et ma mõtlesin endise 5 asemel tellida kümme korraga, kuid oh seda imet, Illegaard suleti ning ei müüdud kudagi moodi enam mitte midagi.
Okei, jõudsime ikkagi Poolde Kuute, kus me grilliroa tellisime ning kõhud poolenisti täidetutena ka jätsime selle ööga hüvasti ning läksime laiali.

Ma ei ole kirjutamise lainel, tööl on niipalju tegemist, et pole aega lõunapausilegi minna, õhtuti käin joogas, paar viimast reedet on rokiklubis head peod olnud ja nädalavahetuseti olen kalli teise brainlessi kaisus ning ei taha midagi teada telefoni ja interneti ja takka kihutavate kohustuste olemasolust. Filmilaine on selle eest olnud, olen ära näinud Püha tõnu kiusamise,(mitte eriti lõbus ja minu jaoks ka mitte eriti köitev sürr film, pigem tekitas siukse lootusetuse oleku või nii, midagi Hispaania Tsooni taolist, kaotagem kõik, mis on inimlik, ärgem võtkem koduloomi, keskenduge harjumuspäraselt materiaalsele heaolule, sööge kõht täis ja ärge mõelge millegi üle järgi) nädalavahetusel vaatasime Värinaid,(lõbus) Commandot,(veelgi lõbusam) ja Täheväravat(ent kõige põnevam) Ahjaa, Vicky Crhistina Barcelonas ja Kaelakee affäär kuuluvad ka äranähtud filmide listi. Mäletan, et kui eelmine aasta VCB kinno tuli, ei jõudnudki seda kinno vaatama minna, sest see oli seal ainult paar kolm nädalat või midagi taolist, sama lugu oli ka Mässajate Tänavaga, et just kui jõudsin kinnominemise lainele, jäin haledalt ilma.
Järgmisel laupäeval on sadamateatris Kosmikud. juhhuuu!