reis lapsepõlvemaale .

Erkki pildid, ikkagi onupoeg, teate, kui ma kunagi anarhist olin, siis Erkki toetas ainsana mu Peterburi minekut G8 vastasele miitingule. vot.

Marquez on mind oma võimusesse võtnud ja ma elan ihust ja hingest kaasa Florentino Ariza ja Fermina Dazale.

lk70.

Florentino Ariza veetis kõik õhtud kirjutades, ilma endale armu heitmata, istudes pudupoe tagaruumis ja mürgitades end kiri kirja järel palmiõlilampide suitsuga. Ema, kes oli küll õhutanud poega oma hingetormi kirglikult nautima, hakkas nüüd siiski tema tervise pärast muret tundma. "Sul lähevad ajud keerdu", hõikas ta poisile magamistoiast, kui esimesed kuked kirema hakkasid.
"Nii palju nüüd küll ükski naine väärt ei ole". Ema lihtsalt ei mäletanud, et keegi tema tuttavatest oleks armastusest nii segi läinud. aga poeg ei pannud teda tähelegi. Mõnikord saabus ta hommikul tööle, magamata, juuksed suurest armastusest sarvis, olles äsja jätnud kirja kokkulepitud peidukohta, kus Fermina Daza selle kooli minnes leidma pidi.
Fermina andis oma kirjades igapäevasündmustest asjaliku ülevaate nagu laeva logiraamatus, tegelikult olid need äraootavad kirjad, mille eesmärk oli hoida süsi hõõgvel ilma kätt tulle torkamata, Florentino Daza aga põles elusalt igas üksikus kirjareas ja kuuvalgetel öödel mängis ta viiulit sellistes paikades, kust Fermina Daza kuulis viiulimängu oma magamistuppa. Hiljem õppis ta arvestama ka tuule suunaga ja siis oli juba kindel, et viiulimäng kostab nii kaugele kui tarvis.

Tunnistan ausalt, et uuemast muusikast ma ei tea suurt midagi. Tänapäeva MTV ja saksa taevakanalid ja auhindade jagamised jätavad täiesti külmaks, pole nagu miskit seal, mis tõmbaks. Minu taevakanaliks on vh1, mille pleilistid sobivad mulle ülimalt, oskuslik segu uuest ja vanemast. Olen endistesse tegijatesse kinni jäänud ja aegaajalt ilmuvad ajuollusest igast ammused viisijupid, mis nõuavad ülekuulamist. Täna näiteks hakkas täiesti lampi kiusama Mätta fondi lööklaulud, see oli vist 9 aastat tagasi, mil õemees selle kassetti jõuludeks kinkis ja nii ma avastasingi Psühhoterrori ja Velikije Luki ja muud klassikud. Täna lausa pidin üle kuulama selle ja Hargi"Asustatud asteroid" läks ikka veel hinge ja tegi natuke kurvaks või nii ja Velikije Luki "Enesetapja laul" tekitas ikka veel külmavärinad ja Avatud Toimiku "Alkohooliku argipäev" tegi automaatselt tuju helgeks ja pani muhelema, no siukest asja kuulates lissalt pole võimalik tõsiseks jääda, totaalne nostalgia.
Sealtsamast nostalgiast, ei tegelikult veelgi vanemast, nii umbes 15 aasta tagusest mälestustest pärinevad ka Remi "man on the moon" ja Neil Youngi Harvest Mooni (mis oli mu esimene Neil Youngi lugu üldse, mis ma temalt kuulsin).

Queen kuulub kindlasti soundtracki hulga, millega koos üles kasvasin ja teate, mis oli jällegi esimene Queeni lugu, mis meelde jäi? Im going slightly mad, loomulikult, olin õe klassiõel külas, ise nii alla kümne aastane tatt ja mind pandi siis videomakilt videosid vaatama, sellal kui suured tahtsid oma jutte ajama ning õde just juhtis mu tähelepanu, et vaata vaata, kohe näed ahvi banaaniga ja tõepoolest oligi ahv banaaninga ja onu, kes endale banaane pähe toppis ja otse loomulikult ma pidin teda järgi tegema...
ja siis veel Nirvana ja Cranberries ja Garbage ja 90ndate Madonna meeldis ka jubedamalt, 90ndate lõpus mitte enam nii väga..

Nädalavahetusel toimusid filmiõhtud reedel ja laupäeval järjest, kalda tee pesas loomulikult, menüüs olid kalapulgad, nuudliroad, pasteedileivad, earl grey tee, marianne kommid, krabipulgad, keelekese küpsised. Istusin manna ja empsi vahel, olek oli ajatu nagu nädalavahetustel ikka juhtuma kipub, ja neist filmiõhtutest tegime järelduse, et peab veel rohkem niimoodi koos aega veetma, kui illar ja heiks soomes ja jossu laagris.

Raamatud, mis kiusavad ja nõuavad ülelugemist:
Marquez "Armastus koolera ajal" ja "Patriarhi sügis"
Zola"Söekaevurid"
Pelevin"Tsapajev ja pustota"
Jansenn"Muumitrollid"

Daamide õnn läbi. Denise´i suhtes täielik repsekt. Kõva tsikk oli. Ajas rahus oma rida ja see tõi talle lõpuks ka õnne koduõuele.

Möödund nädalavahetusel oleksin pidanud tegelikult ühele pöffifilmile jõudma, armastus koolera ajal. Kuna film jäi vahele, siis võtan raamatu ette, millegipärast siuke tunne, et just seda vaja lugeda.

Tänase õhtu seisuga on siis nädalavahe taaskord lõppend, ahh, kahju, hea oli, lauba jalutasin sassupipijaemaga kõigepealt raeplatsi kuuske imetlema ja siis õhtul janaerkkihelikaga ja siis mannaheiks tulid trt ja illar pakkus Bacardit ja heiks granaatõunamaitselist õllet:P
ja teate, kellega ma täna hängisin;)? Mannaheiksiga otse loomulikult:D

Eile oli täpselt nagu oktoobri või novembrikuu õhtu õues, sombune, märg, tuuline ja taevast tibutas midagi ebamäärast, mida oli tunda ainult koos tuuleiilidega. Ja kui Brainless Läbürinti jõudis, oli suurem osa ulmerahva kokkutulekust juba lõppenud, isegi köök oli suletud ja laual vedelevatest menüüdest polnud mingit kasu, pealegi oli seal halb õllevalik, näiteks sakuheledat pold ja nii ma siis vedasin Mandi ja Dragoni Krooksu, sest mul tekkis kange kihk sakuheleda järgi ja Krooksus oli jookidevalik juba märgatavalt parem. A sakuheledaga oli siuke naljakas asi, et tlnas oli tal teine maitse. nagu et parem või nii.
Krooksus tundsid meid ära miskised piiksud, üks küsis meilt, et kas me urgu lähme, ja teine kutt, no ta polnud vanem kui 14 või 15, teatas tähtsalt heleda häälega, et ei soovita, sest urg on nii mõttetuks pubekate kohaks muutund:D

Paar tervitust oleks mul ka.

Tervitaksin Mannat, kes maadleb praegast diplomitöö ja Heiksiga, a olgu eluke ükskõik kui sitt või ülemõistuse, naer on ta alatiseks kaaslaseks nagu ma olen täheldanud ja üks väike naeruteraapiline looke sulle sinna Tamsallu.

Siis ma tervitaksin neid õdusaid hetki Kalda tee pesas. Istume tavaliselt köögis, ümmarguse laua taga, küünlad põlevad, ja juttu jätkub kauemaks. Siuke soe täiuslik kohvilõhn on alati õhus ja mannaemps ja illar on lihtsalt inimesed, kellega saab rääkida asjadest ja värkidest ja, siuksed rahulikud ja lõbusad ja pikad jutuajamised ilma et keegi vihastuks ja paneks bloki ette, et aitab, ma ei taha midagi teada. Täna hommik oli just selline südantsoojendav. Tuul rõhus aknaklaase, aga meil oli sees soe ja kohvine. Aega oli palju ja me jõudsime küll. cheers !

Eile jälle siuke õhtu, mil tegelikult oli kavas pöffile jõuda, jajaaa see ateena kellakümnene film, Klooster:härra Vigg ja nunn. Ent seeeest sattusin Mannale külla ja Casanova pold ka üldse paha varaiant. Mulle on alati meeldind selle filmi lõpuvärk, kambaga minematormamine ja kuidas kõik Casanovat aitavad. Nice one. Hiljem kesköö paiku kooserdasin niisama Annelinnas ringi, missiis, et taevast mingit paska ladistas, aga ma lissalt pidin ööhulkurlusega tegelema ennem uneleminekut, nii ma lonkisin lörtsis ja Casanova häpi end oli hästi mõjund ja nuh mõnna oli.

Selline viisijupp ilmus ka kuskilt ajuollusest välja ja vajas ümisemist.

Tallinn on tore linnake. Reedel sattusin Suur Ameerika tänava katusele ja jäin sinna miskipärast pidama terveks nädalavahetuseks. Korraks ka Kadrioru ja Lilleküla kanti. Lisaks ajatu sakuheledane olek Laiskade klubis.

Mäu.